me võtsime riided seljast,
nagu kaselt tohtu,
kauge kuu laulis ritsikale valgust,
ritsikas laulis vastu,
öö-kuumad kivid, valutus,
sa olid taevane saladus,
valge juus kui hõbejane jõgi,
saladus me tormi-kett,
panin käe su õlgadele,
sa ohkasid, väriseva paju ilu,
su lehekeede naeratus,
kui elu andja küünal,
me surnute riiki, ärgake…,
seda sosinal,
sest veel on marmor-hommik,
langeva taeva täherüü,
sa kihutasid vette,
aeg kui seisukoht,
vanade piiride kupits,
et piire ei ole…,
me tulime valjust välja,
kui lahinguta üksinduse sõdur,
kurva kuju rüütel…,
sina ja mina ja punane savi,
must muld, see vana vägi,
ta tuli…, ta nägi…,
kas tead,
kuidas ingel tiivad sai?
vesi ütleb, vaikus näitab,
meie valude põim…,
see saab lahti harutatud,
sest kohe on valge,
on valge ja on puhas,
nad on siin…, igaveseks…,
või mistral mis viib,
kui külma tänu pehme käis,
villase tuleviku uni,
seal kaugel kuhu tuli minna,
aga palju mul pole…,
aega mul on,
seda sa laulsid,
laulis see sind või su silmade,
su pale, su kaevuri kulmud,
mu hale sõrm ja kavatsus,
su muie, et kohe,
me saame koju,
sina minusse ja mina…,
sinna.
No comments:
Post a Comment