Metuusala

“Too elab Glatigny tänavas.”
“Ta teeb pordumajade ülemale voodit.”

- Victor Hugo, Jumalaema kirik Pariisis

Aut unum bombum…,

quatuor denarios, 

see oli vaatepilt, 

mis peatselt ei unu,

kui lõigati neid sidemeid,

mis sidund jumalate padu,

aper, kui asja segus ihu mängud,

nad tulid kelnerite ette,

võõbat näod ja pilgud,

need mis reetsid Ikarose,

kuldne vaha küünla kleidiks,

nad tulid tükki looma,

see mis ühe mehe sant,

see teise mehe…,

vist kirjas oli hoor,

kuid mõtteselguse huvides,

vist viisakusestki,

ta olivat liiga peen,

ja peen oli ta figuur,

kui salme seati,

ta luuleks neati,

et kusagil ei teaks,

ehk teavad liiga paljutki,

nad armastasid loorbereid,

nad armastasid hoorata,

lapsed ostsid väljakutel maiust,

nad süütu suve ilmega,

siis koduteel ta kohtas madu,

see madu oskas kõnelda,

ta oli juba sabata,

vaid kassi karjus mustaga,

neid nüüd ei enam eralda,

mul naise nimeks Metuusala.