kui su tulised huuled lubavad keele,
lubavad mängima,
kui su salvitud süda küsinud on hoolt,
kui sõrmede all oled siledam kui…,
me olime tulnud tasa ja tasa me ka…,
siis kadus viimne vale valgusesse,
meie nägude kontuurid liibusid kustumisse,
kuhu saanud olid hingedki,
niimoodi tulitas südame alt,
näitas jumala sõrmega su suunas
ja kostis: hoia hoolega!
mida kostsid sina?,
kui salajasi toidad oma meeli,
kui ülendatuks saanud usalduse ingel,
sa paistsid austuse hiilgust,
need olid hinge poolt pandud,
need sõnad su suust,
need ohked ja õrnused,
kui minevik kadund horisondile,
kadund selle taha,
siin me nüüd oleme,
päikese esimesed lapsed,
tagasi kodus,
ja õuel kasvab naati,
pikka, paksu naati.
No comments:
Post a Comment