kirsipuude varjus kive,
südamikke pihku sülitand,
kui koera klähv, su laul,
kauge puude rivi,
me tulime idast,
vana kõrbe lugu,
seotud takunööriga,
kuldsed pärgamendid
hommiku-müras,
kull ja kiri kui armastada sind,
sa olid tule tormakas surm,
musta kohvi paks,
polnud keerukas sind
kadunuks tunnistada,
sa olid juba lahkunud.
*
tagasi maal, kus soode hääl,
kurejalad lumma-vees,
nad tulid, seened seljas,
mugavate rihmadega kotis,
kaetud piisku vaatleb, näeb,
siis udu, nagu alati,
suudles hommikuks järve valu,
nad teadsid útelda,
sa olid selle lumma printsess,
saja vankri rada viinud mutta,
kuld sadamas alt üles,
pulmadeks kattis su musti,
nii lõhnavaid, juukseid diadeem,
siis said maa ja taevas kokku.
*
koos kasvab nagu tubli mets,
kuusik lõunatuules,
siis pandi puudele tugevad,
särisevad tormi-loitsud,
nad kandsid oma kodusid,
kandsid neid endaga,
kuu-lõige teo karbil,
kaunis konnade kevad-koor,
praksumas jahedate ööde salapäras,
nad uskusid meie sõnu,
siis tuli vastus,
tuli valju suvena, kõik,
et pulmas peavad kõlama,
kõlama kellad.
*
Lumikellukeste laul,
lahvatava avaruse kerge helin,
see oli tee, paljutõotav,
kui sa astusid tähevalgel,
meid kutsuti koju,
seal sa olid - hing kui…
.
No comments:
Post a Comment