nagu lahja kohupiim inglise taldrikul,
sinised oksad kandmas rosinaid,
valge tassi sees must tee,
anumas piim, nii täis,
me piiritu ja taevane kuningriik,
laud täis eksootilisi taimi,
nagu fregatt idast, mystique,
aga sina, nagu Hortense valge vari,
kummitanud järelpõlvi,
kauge saare paigatud taevas,
nägime tuld ja kuulsime karjeid,
mastid mis rebitud ja kahurid,
need tõid tuppa nähtamatu valu,
käsi mis tõstis kulpi,
lõi salamisi imperaatori viit,
kuldsed ratsmed ja saabel,
nahad pargituna telgi põrandal,
seal kuskil kaigub sarv, pasundamas,
kallastel ingli-kõnts, ravimas roose,
meie taak on vabadus,
*
aga õhtu mil mahedad sõnad su huulil,
libisenud nendelt,
vesi kristallis ja narmas arabesk,
su sõrmed kui surnu peen,
kubus konte kaunistamas valge nahk,
me raipeks tulemise võlu,
lastena laulame ja sa pritsid…,
fontäänide valvurid on hallid samblased lõvid,
nende lõvide kujud keda Aafrikas nägime,
sa suitsetasid õhtu endasse,
päike mis kuumas, loojus läände,
kauge vahvuse kergemasse riiki,
meie päike tuleb sängi võrest,
sirutab peenikeste sõrmedega,
me raipeks tulemise võlu,
*
sa ütlesid: tule mulle!…,
ma tulin, nüüd kaetud laua
ja pokaali vahel laiutab vein,
nägu nagu prantsuse sõduril,
see kes Austerlitzi vapper,
palun suppi ja valget leiba,
kolm kopkat vahemehele,
roomlase mõõtu pruun,
silmad nagu hundil,
kes imetanud meie linna loojaid,
aga sina võta müts peast
ja küsi oma naine tagasi,
ma ootan,
vaat tuul ja vaikus said lapse,
see kandis mu nime,
pole ime, on ikka,
et olgu valge, eha, koit või pime,
ma tulen Orpheusena ja seekord,
seekord sa jõuad koju,
mu jumalal on pikk nabanöör.
No comments:
Post a Comment