Tähtedelt me lilli

Minu lilled olid tulnud tähtedelt,

nende rüütamata ilu -

selge päevavaistu hajumatu õrnus,

kui naersin, 

nemadki tegid sama,

kui suure valu olukord,

peas kasvatanud sarvi,

nemadki tundusid ohakatena,

kui armastasin,

kajas igaviku tore valgus,

säras marukoera vaistuga,

oli tähtedelt tulnud…,

uues ilmas säriseb taevapann,

kõige kohevamate,

kohevamate ja maitsvamate,

maitsvamate ja ausamate…,

pannkookidega,

neid söövad mu lilled,

need lilled mis tulnud olid tähtedelt,

need lilled mis otsinud su silmi.

Origanum vulgare

Meie ilu on mõõdetud sajandites,

kui planeetide liikumise

ja uduse Magalhaesi pilvega

me äratasime…, 

maailma võimalikkusi,

need säravate silmade koor,

kui valgus murdes prismast,

kui vikerkaar,

rohkem ei ütle.

*

Sa uue tuule salapärane sosin,

kui müstiline pune,

me peade katmata rätt,

ühise hommiku auraval saial,

nisu valge,

valgem su nahast,

mida puudutada…,

sa ütled ütlemata.

*

Nad panid vaasi lilli,

neil olid näod peas,

tutvusid igal korral

esimest korda

ja nad meenutasid

Meid.

*

Kodu oli soe paik,

seal me olime,

enne kui tulevik tuli.

Tuli ja jäi

Nad seadsid kaunistusi su juustesse,

sa karge meele igavene sära,

pehmete inim-käppade palve,

kui joonistun su ette õhku,

i am the magic man,

nüüd nad kannavad maailmu vaasides,

kannavad joobumust karahvinis,

puhas, kui laps on joonud vett,

pühkind huuli käeseljaga,

vaadanud me poole

ja lubanud enda unistuseks seda…,

sõlmisime leppe mida murdsime kohe,

ahju ees priks-praks,

punased lepatriinud tantsisid,

neil olid ilusad jalad,

roosid lõhnasid magusalt,

hõbehall kass liikus nende ümber,

palderjani aroom üleannetu,

mis me oleme? koos…, eraldi…?,

sama mis üleval, all, vasakul, paremal,

ühel olla lapsemeelne rõõm,

nagu pudelikael, läbipaistev,

kui tead et veel on alles,

kohe lõppeb otsa,

vanemad nagu targad puud,

näinud liiga palju sügiseid,

liiga vähe talvi,

aga ustavamad kui mustad koerad,

poriloik hoovis, valge taskurätt,

tort mis tuhude meister,

tal maitseid tuhandeid,

õhtu nägi saladusi, 

me tulime varjudest välja,

peas kroon ja diadeem,

punane ja valge, su hingki,

rahu tuli sisse,

tuli su jah-iga,

tuli ja jäigi.

Lepatriinu

kaunid silmad pärastlõunal,

neil oli üksinduse pärlikee,

see kaevurina kulmuline,

muhe taliharjapäev,

kohe puistatakse 

veski kõrvale marju,

magusaid ja punaseid marju,

nagu suu mida suudleksin,

kui ma vaid…,

siingi suundun kehana,

kukal siili moodi,

nina nagu kullil,

lakk selle lõvi sarna,

mured mis kadunud,

läinud ja jätnud jälje,

sinagi oled…,

sa sulasid mu surma,

kahevahel langenuna mutta,

maast oled sa tulnud

ja maaks pead sa saama,

ma ei taha veel saada,

natuke veel su sooja kätt,

ses külmas hommikus,

tule tagasi,

seal tõuseb kuu,

tõuseb kuju,

tõuseb hoone,

kristallsed aknad ja…,

tõuseb su kleidisaba,

paabulinnu lend on…,

aga meie olime keel,

külma tule vasta,

pott on kuum,

sa aurad, 

maitsen tulevasi…?

Metuusala

“Too elab Glatigny tänavas.”
“Ta teeb pordumajade ülemale voodit.”

- Victor Hugo, Jumalaema kirik Pariisis

Aut unum bombum…,

quatuor denarios, 

see oli vaatepilt, 

mis peatselt ei unu,

kui lõigati neid sidemeid,

mis sidund jumalate padu,

aper, kui asja segus ihu mängud,

nad tulid kelnerite ette,

võõbat näod ja pilgud,

need mis reetsid Ikarose,

kuldne vaha küünla kleidiks,

nad tulid tükki looma,

see mis ühe mehe sant,

see teise mehe…,

vist kirjas oli hoor,

kuid mõtteselguse huvides,

vist viisakusestki,

ta olivat liiga peen,

ja peen oli ta figuur,

kui salme seati,

ta luuleks neati,

et kusagil ei teaks,

ehk teavad liiga paljutki,

nad armastasid loorbereid,

nad armastasid hoorata,

lapsed ostsid väljakutel maiust,

nad süütu suve ilmega,

siis koduteel ta kohtas madu,

see madu oskas kõnelda,

ta oli juba sabata,

vaid kassi karjus mustaga,

neid nüüd ei enam eralda,

mul naise nimeks Metuusala.

Su ihu on roosipõld

Nec deus intersif…,

kui koorin su kaltsud,

ei aega enam härduseks,

su ihu on roosipõld,

las sadagu me iha vihmad,

kui rööpad rinde poole,

ma kappav kindral, 

kui tuiski sinu silmist,

torm mu südamest,

me tulnud vabadena,

kõngema,

see ase saand me…,

kõnnumaaks,

Post equitem sedet atra cura,

nüüd nad tulid salaja,

neid kes hüüti…,

meie hinged,

et kole oli paluda,

ma rohkem teadsin haarata,

kui varajasi õunu,

veel liiga kõva koorega,

sa hammustasid, 

sa imesid…,

üht musta muret hoolega.

Itkejate putk

…aga sellest pole midagi,

kui usku saad, ei kõvenda,

kui närit surmapüünis eluteel,

kui rahva päris on talleke,

et siingi paslik on passida,

varjuoru liidrid kõnekad,

ei nemad elamisest hooli,

kui pere siis tikutulega,

me sammume sama teed,

kellad kuldsed kandadel,

vanad usud tugevad,

et see kel tiibu, las sirutab,

me sammume kõrbesse,

kus liiv ja mure sõlmitud

ja lõuna savi on mälestus,

nagu punane see kõri,

lõigatud, mu Gargantua,

et pelegriinne kadalipp,

kui linnusuine lauluviis,

me Tartaros on peata,

ei aeg see tule suunata,

Kronosel on hammas verel,

tal lapsi piigi taevata,

…et saagu tulema see mis…,

mu süda kulund võtmeta,

me soov on ainult elada.

Mistral

suvise suitsu salajane vaikus…,

me võtsime riided seljast,

nagu kaselt tohtu,

kauge kuu laulis ritsikale valgust,

ritsikas laulis vastu,

öö-kuumad kivid, valutus,

sa olid taevane saladus,

valge juus kui hõbejane jõgi,

saladus me tormi-kett,

panin käe su õlgadele,

sa ohkasid, väriseva paju ilu,

su lehekeede naeratus,

kui elu andja küünal,

me surnute riiki, ärgake…,

seda sosinal, 

sest veel on marmor-hommik,

langeva taeva täherüü,

sa kihutasid vette,

aeg kui seisukoht,

vanade piiride kupits,

et piire ei ole…,

me tulime valjust välja,

kui lahinguta üksinduse sõdur,

kurva kuju rüütel…,

sina ja mina ja punane savi,

must muld, see vana vägi,

ta tuli…, ta nägi…,

kas tead, 

kuidas ingel tiivad sai?

vesi ütleb, vaikus näitab,

meie valude põim…,

see saab lahti harutatud,

sest kohe on valge,

on valge ja on puhas,

nad on siin…, igaveseks…,

või mistral mis viib,

kui külma tänu pehme käis,

villase tuleviku uni,

seal kaugel kuhu tuli minna,

aga palju mul pole…,

aega mul on,

seda sa laulsid,

laulis see sind või su silmade,

su pale, su kaevuri kulmud,

mu hale sõrm ja kavatsus,

su muie, et kohe,

me saame koju,

sina minusse ja mina…,

sinna.

Nimel

Kõigi eilsete nimel, 

papagoid hõigu: nüüd on aeg!…,

võibolla just nii loodi aeg Eedenisse,

kõigi “suure ilma ilmujate” nimel,

nad peatasid hoovaga uputust,

kui raudne polt kääksus pingest,

vetevana, vana ja nähtamatu,

tuli lehepuru ja loomaraipega,

kevad on isemoodi jumal,

jõgi tema Peetrus, 

kuigi ussisuine, 

närind hingi läbi pahuruse,

keeldus isake…, tapmast,

loom, see teadis tuisu hinda,

isegi kui inimloom,

kõigi sokraatiliste tarkuste nimel,

neid palle ei põrgata,

kummund kõhud taeva poole,

esimese ema poole,

nad küsisid müstika eest hinda,

endal prantslase kombed,

kuigi luule tuleb kulla vaiksel,

pistnud pea ema säärte vahelt,

pilgutas ta kahte vägagi arukat silma,

kõigi kaotatud isade nimel,

seal nad veeretasid päid, revolutsioon,

aher mahagon ja tumm puit põlemas,

vanad mehed ja naised, karkudega,

nad olid suuremad kui jumal tol päeval,

neil oli juba küllalt, mõlemas,

seda oli neil kõigi nimel.

δόμος

Talium est enim regnum caelorum,

aga sina kummardasid vale-pühakut,

ta vaatas su silmi ja kaalus hinge,

kui valge kartul taeva tõusis,

kukk oma mahlaka loti kuklasse lõi,

valge oli su püksisäär, ära vaata!…,

kui naasesid mu kõrvale,

Nemo vir est qui mundum non reddat meliorem

seal viigimarjad ja kurkumi hämu,

kaneelised poisid, jahu kätel,

jooksevad hiid-pliitide ja ahjude vahel,

pottides särisemas kuninglikud lõunad,

õhtu ootes läinud tumedamaks, tumedamaks,

ei - sa ei saanud aru, keera peale,

täiesti kottpimedaks, 

kui kirbe nulg kutsub teisi omasuguseid,

kutsub molekuli lauluga, naerata ometi,

siis võtab maa sinu, ja ei anna midagi vastu,

nii on arvatud kui sõdalane roosiaias,

vihm sabistamas vastu portselanist nõusid,

räästa all veel kaks kuumavat silma,

nagu kauge tähe valgus, ootab oma ema,

kui saapad jalast said, 

pruunid ja lakitud, 

lajatati hing kuklast sisse,

selle tantsu kutse sai võitud,

pikad ballid näotute balleriinide keskel,

otse Moskvast, kust siis veel?…,

trammiliinid pakatava lumega,

mida ilmuks juurde justkui maa alt,

sõlmisin limonaadimüüjaga leppe,

taks oli määratu, ta kandis mu koju,

kusagil karjatas vanaeit, 

Napoleoni sõdade varajane taassünd,

selle kihutu ekraniseering,

punaste seinte ja lippude vahel,

kui kuldne kodu andnud tähele sooja,

ahi on maas, selle pead ise sisse panema,

õlitanud oma sõnu, 

oli ta valmis naisevõtuks,

kuid selle soo kauge kuma

oli jäänud võõraks,

ta tuli esimese rongiga tagasi,

tagasi mu pehmusesse, 

emba mind monsieur,

olen sind oodanud, 

oleks öeldud,

vana paju akna taguses aias,

mitte nende rooside moodi,

keda suurlinna tulede valgel kohtasid,

mitte roosade palgete kõlav siledus,

kui sõrm liigub maialt,

nagu talupoja vemmal orja rüül,

see vaid Ameerikas,

meie avenüü on pika metsariba roheline,

kui sein mis kelgib hiilgusega,

Dorothy kui vaataks oma kujutlusis,

nad puudena uskunud on liikumatut laulu,

mis alustati enne ja lõpetati pärast,

selle ilma loomist,

meie tänusõnad jumal-kokale,

mugulina müts pähe löödud,

rumal nägu mahlasena ees,

šokolaadinööbid silmadeks,

lihavõtetel süüakse tema esimesena,

seal vaeslaste külmas kodus,

aga sinu võtan ma täna, 

kingitus mille loonud olin…,

seal varasemas elus,

kui lastena me inglitega võidu jooksime,

kellalöögi vahel linnuhääli siristades,

musta kassi graatsia,

nagu käpaga me armastust sai löödud.

Surma raamat

Suure surma pühal, veninud,

nagu lahja kohupiim inglise taldrikul,

sinised oksad kandmas rosinaid,

valge tassi sees must tee,

anumas piim, nii täis,

me piiritu ja taevane kuningriik,

laud täis eksootilisi taimi,

nagu fregatt idast, mystique,

aga sina, nagu Hortense valge vari,

kummitanud järelpõlvi,

kauge saare paigatud taevas,

nägime tuld ja kuulsime karjeid,

mastid mis rebitud ja kahurid,

need tõid tuppa nähtamatu valu,

käsi mis tõstis kulpi,

lõi salamisi imperaatori viit,

kuldsed ratsmed ja saabel,

nahad pargituna telgi põrandal,

seal kuskil kaigub sarv, pasundamas,

kallastel ingli-kõnts, ravimas roose,

meie taak on vabadus,

*

aga õhtu mil mahedad sõnad su huulil,

libisenud nendelt, 

vesi kristallis ja narmas arabesk,

su sõrmed kui surnu peen,

kubus konte kaunistamas valge nahk,

me raipeks tulemise võlu,

lastena laulame ja sa pritsid…,

fontäänide valvurid on hallid samblased lõvid,

nende lõvide kujud keda Aafrikas nägime,

sa suitsetasid õhtu endasse,

päike mis kuumas, loojus läände,

kauge vahvuse kergemasse riiki,

meie päike tuleb sängi võrest,

sirutab peenikeste sõrmedega,

me raipeks tulemise võlu,

*

sa ütlesid: tule mulle!…,

ma tulin, nüüd kaetud laua

ja pokaali vahel laiutab vein,

nägu nagu prantsuse sõduril,

see kes Austerlitzi vapper,

palun suppi ja valget leiba,

kolm kopkat vahemehele,

roomlase mõõtu pruun,

silmad nagu hundil,

kes imetanud meie linna loojaid,

aga sina võta müts peast

ja küsi oma naine tagasi,

ma ootan,

vaat tuul ja vaikus said lapse,

see kandis mu nime,

pole ime, on ikka,

et olgu valge, eha, koit või pime,

ma tulen Orpheusena ja seekord,

seekord sa jõuad koju,

mu jumalal on pikk nabanöör.

Zeya

Sa heeraldina kuulutanud,

kui elu näljas vihmapiisk,

kes vooland kevadesse,

kui nägijale meenutus,

õhtu kaskede vahel,

roheline silitus,

päikesepaiste,

pildusime leiba kõrgele õhku

ja avasime suud võõrale,

palun veel,

sa heeraldina ellu toodu,

kui kaks silma sauna räästas,

pese mu selga,

ma tulen tasase tulena,

kambrilukud avatud,

kardinad akendel,

õhtu vajub sinise tumedusena,

veed on jäätunud,

tuul lõgistab aknaruute,

maailm nagu loode,

kui palju veel?…,

meie isade patte,

sa looja mõõtu…,

kanna mind enese hinge,

kus õhku joonistatud…,

me voogame,

nüüd kokku.

Seal sa olid - hing kui . . .

su ingleid näinud, keegi,

kirsipuude varjus kive, 

südamikke pihku sülitand,

kui koera klähv, su laul,

kauge puude rivi,

me tulime idast,

vana kõrbe lugu,

seotud takunööriga,

kuldsed pärgamendid 

hommiku-müras,

kull ja kiri kui armastada sind,

sa olid tule tormakas surm,

musta kohvi paks,

polnud keerukas sind 

kadunuks tunnistada,

sa olid juba lahkunud.

*

tagasi maal, kus soode hääl,

kurejalad lumma-vees,

nad tulid, seened seljas,

mugavate rihmadega kotis,

kaetud piisku vaatleb, näeb,

siis udu, nagu alati,

suudles hommikuks järve valu,

nad teadsid útelda,

sa olid selle lumma printsess,

saja vankri rada viinud mutta,

kuld sadamas alt üles,

pulmadeks kattis su musti,

nii lõhnavaid, juukseid diadeem,

siis said maa ja taevas kokku.

*

koos kasvab nagu tubli mets,

kuusik lõunatuules, 

siis pandi puudele tugevad,

särisevad tormi-loitsud,

nad kandsid oma kodusid,

kandsid neid endaga,

kuu-lõige teo karbil,

kaunis konnade kevad-koor,

praksumas jahedate ööde salapäras,

nad uskusid meie sõnu,

siis tuli vastus,

tuli valju suvena, kõik,

et pulmas peavad kõlama,

kõlama kellad.

*

Lumikellukeste laul,

lahvatava avaruse kerge helin,

see oli tee, paljutõotav,

kui sa astusid tähevalgel,

meid kutsuti koju,

seal sa olid - hing kui…

.

Too mind tagasi ellu

Su kuu-kuma-kuuli, 

seotud pimeda talve 

ja uduse mere vahele,

galantne vahvus,

vapper nagu musträstas,

see kes kutsus…,

sinu maailma on mõõdetud,

vesi ja vee nägu…,

sinu uhked lahkused,

kui kuldad oma sõrmedega…,

maha need kes…,

kuigi pool on antud olendeile,

naervate põõsaste šaakalid,

su metsad ja jõed,

ojad ja orud,

laul selle nõia suust,

kui tuleb perseiidide salajane,

salajane ja udupeen sadu,

kurvad ööbikusilmad,

need otsivad kalendreid,

nende päevade punaseid riste,

meie kohtumiste varajast vanglat,

sõge, kui tuleb osata…,

aina osavamalt ei öelda,

jälgides lillede kasvu roosteses,

smaragdses vaasivees,

aga sina - 

too mind tagasi ellu.

Tõlvik

Keda peaksingi ma uskuma,

kui su tulised huuled lubavad keele,

lubavad mängima,

kui su salvitud süda küsinud on hoolt,

kui sõrmede all oled siledam kui…,

me olime tulnud tasa ja tasa me ka…,

siis kadus viimne vale valgusesse,

meie nägude kontuurid liibusid kustumisse,

kuhu saanud olid hingedki,

niimoodi tulitas südame alt,

näitas jumala sõrmega su suunas

ja kostis: hoia hoolega!

mida kostsid sina?,

kui salajasi toidad oma meeli,

kui ülendatuks saanud usalduse ingel,

sa paistsid austuse hiilgust,

need olid hinge poolt pandud,

need sõnad su suust,

need ohked ja õrnused,

kui minevik kadund horisondile,

kadund selle taha,

siin me nüüd oleme,

päikese esimesed lapsed,

tagasi kodus,

ja õuel kasvab naati,

pikka, paksu naati.

Jaanuar

Su lumeta silmad,

su uneta ilmad,

huuled kaela mööda,

öö kui puutu…,

sina, sina, sina,

valge ulma tõde,

vaikne lume-sabin,

oksalt kui kukku…,

sõrmedega lausu,

ära unu siidi laulu,

vaha ja vanded,

vabaduse mõõtu…,

ma ei taju hukku.

Vist (*)

Su kirik on keset küla, nad

laulsid jõululaule, kui

süda lapsevankris tukkus,

armastus kevadeni nukkus,

*

jahe idatuul laulis külajoodikule,

puistas veatuid helmeid lumena

ja kutsus külmale sunnitud ravi,

*

mina kandsin mantlit, mul

hõlmad lahti,

süda saapasääres, kui

kunagiste kallimate pisarad,

ma kartsin liialt tõde ja

tema tõelisust,

*

reaalsus pole nõrgale, kui

kodukanti pilland viha ja

selle leppa, 

kolm lepatriinut kõndisivad,

neil olid soojad hinged,

*

kui me olime jõudnud omade juurde,

võeti meid vastu kuuma kakao ja

usutlustega kõrgemast jõust, sinu

ja minu jõust, nad

on targad, need 

omad ja

omade omad,

*

palun ära mine tormi, seal

kummitab ja vari on pilkane, neil

vagadel on oma hind, su

muster on olla vaba,

*

siin tõuseb kuhuti kummaline tunne,

kui surub kuklast, ja

ma ei teagi kuhu jääb tulevik, tal

pidid kaunid sääred ja

tark jutt olema,

*

vist on juba siin, vist

on saanud naiseks.