suitsuvorst,
rohelised mündid,
vaid pidune, vaid animistlik… näotus,
ja kõrge kevade valu, kui sünnib, fööniksina tuhast,
kust siis veel – lämbest, lämbest tuhast,
liblikad, sooned pingul, lihased, liha, sest,
munad kukkunud paekivi müürilt, sest,
oma maitseb alati paremini!
Leelo leotas linasid külmas järvevees..., ma olin seal,
ta leotas ja laulis, leelotas lausa..., ma tean, ma olin seal,
külm vesi karastas tema kuuma verd, sooned tõmbusid pingule,
Leelo kuulis kutset, vetevaim, metsavana, taevakunn – paras munn,
väänas talle taha, kõige näotumal, kõige kaunimal moel, pingule,
vibuna lajatas talle olesklus,
taamal sulistav koidik-laps, aerud parvel, pingule
ja loodusega ühte!
"Pelle pliis!" – küsis väiksem, et antaks kuulata järgmist 20. sajandit:
"Come build your burial grounds
on our burial grounds,
but you won't kill death that way."
me kõik mõtisklesime aja välust ja valust, millega ta meid kohutas,
mitte veel aga kohe sest nüüd on siin – siin ja kohe,
põlved valusad, seljad valusad, tallad valusad, pead valusad,
kas me peamegi kannatama? – ta nõudis vastust, kummardas munnile –
taevakunnile...,
Walden peegeldus nagu Valgjärv, sinine lausa, see kausaalsus..., eestlane
olla on uhke
ja
hää!
tänane kiitus ripub homse varnas
mõnele saabki vaid koti ja toruga
eestlane eurooplaseks on sama
mis...
saagem üliinimeseks –
kulduura tuleb ummamuudu
omasoodu
teotades vanu traditsioone rauda needes
madalate tämbritega kurgusooned surma reedes
aga elu vajab elajaid...,
Osiris ja Nephthys.
pada kütel, sütel, transiit – rohelisest
KULDSEKS …
No comments:
Post a Comment