millest mõni üle keeb,
mille eest mõni näo peidab,
kas me olime määramatud,
sedasi otsitavaga võrdsed,
nagu pajakinnas,
veel tolmune eilsest söest,
söest, mis pliidisuust välja oli kantud,
Ulle ei keerutanud,
ei keerutanud, labakäed aerudena
õhku liigutamas,
naer ja toredus tema ümber,
soodne aeg lapsi teha,
kellega veel, kui mitte temaga,
Ulle ei valinud seda,
millest mõni teeb,
mille eest mõni kaotab.
tuleb kohale ka arborist,
palkidest tuleb saematerjal,
hiljem,
peldikuks on aega küll,
aga vot sadat sammu täis ei saanud,
salajane silm kutsub kuuluma,
ühte nendega, kelle jalg ei tatsu,
kelle suu ei matsu.
töö eest saab näotult tühi-puuda,
seda soola, millest kellelegi kasu pole,
saab söönuks – jah, seda küll,
kelle tarvis,
mao – väänleva ja muidu-maia.
laenatud sõbrad on sobivad,
taskunuga, – ots käinud küüne all,
tombuke nahka, kaselt kooritud,
oranžikas tuju,
tuhudega võrdväärne,
valus oli vaadata,
aga nalja pidi saama,
napsi ka,
kord lapsigi – Ulle mõtles:
No comments:
Post a Comment