ja kõik kohad, kus sa ohtu tundsid...,
saavad olema su tunnete algsed kohad, need tunded,
kui sa võid leivale määrid, seeme seemne haaval rebimas
hõbejat tera, hinge neelud matsutamas kuldset surma,
elu selle näol kuhtumas ja kustumas, teral peegeldus...,
need tunded,
kui su peegeldus on tumedamate silmaalustega, nagu su naise iirised,
paelunud saksa poisse: eins, swei drei! (kindlasti hüüumärgiga)
kohad, kus õde ei armasta õde ja vend ei armasta venda...,
need tunded,
kui ta jõuab sulle lähemale, aga kaugust ei tea,
pole öeldud,
pole nähtud,
pole puudutatud,
ja siin me saame valida teisiti, kui teisiti oleks teisiti, ongi juba...,
armastada koidikut päikese lubaduseta on mõistupärasuse tipp,
lumine, lumine tipp, enne tõusu hukanud oma kandjad, šerpad
– näod koidikuga samma, pakane rebinud naha luudelt,
rebinud vaimu luudest, pakase sümbolid kõrvadel ja põskedel,
– näed tundsin sedagi.
Ilma liigsust taga ajamata, kosta taevarind,
kummis,
kummis,
kummis,
lind lendas üle, pildus mind oksarisu ja rõõmuga üle,
esivanemate põdurad silmad, hallasid täis, hallid nagu oht,
mida pidin tundma, tunded nagu seeklid, kandilisi aateid,
minu hommikuse kohvi kõrvale tabab sünesteetilist vaistu
sinu kuse tekstuur liimja kullana vastu vaikust,
et nuga, millelt peegeldusid vandeid täis kortsud,
nagu allikad kevadel, veel eilsest kehade vedelikke täis,
kukuks maha ja ma pelgaksin külalisi,
nähtavaid
ja
sinu meelehärmiks
ka
nähtamatuid.
No comments:
Post a Comment