παλιγγενεσία

!

viltune Wiiralti maja,

suitseb Samose hommikus,

udu, mis õhtul saatis uinujaid,

nüüd äratab ajalugu,

!!

küpressid, millede vahelt me 

tiira-taara sõites tulime,

sidusid teineteist teede

valge kruusaga,

!!!

jäenesekapsas lõhnas nii magusasti,

Herodotuse Histories peideti

kuuma eest ja tuule eest,

!V

kui me saarele maabusime,

oli meid kõigest viis:

mina, minu kaasa,

need teised,

siis jagasime end laiali

esimesel ööl me armatsesime,

V

kord sõlmis Asklepiades

siin ja samas kumkvatidest

nööri külge kee,

nüüd me kulgeme,

V!

üle küngaste 

ja mööda valget kruusa

selle teise mäe poole,

kui me kohale jõudsime

oli Kirke end Heliosest 

eemale tõuganud,

V!!

Kerkiseks hüüti toda mäge

kus Pythagoras end peitis,

marmorist koopas,

siin on kõik marmorist,

V!!!

siin on nii palju hüüdmist,

kuldne šaakal kädistab 

ja haugub,

kloostrikakandid

luristavad punast veini,

õlipuud laulavad ägisedes

oma igavikulise taaga käes,

mina naitun, nei,

oigan eudaimooniast!