Aviaator

I

teispoolsuse kuninglik siga,

roosa, nagu valed mida on räägitud,

peleiid minus: "Achilleus, va lombakas!"

võta, see on sinu

kuulsusrikas armusuhe,

päike seniidis,

datlipuud ja kamprid,

oksad kuumuse all,

kõrreke hambus,

kannake valus,

suu oleme saanud magusaks,

nagu elu, mida oleme proovinud,

proovinud elada.

II

nilbe maiustus,

Peleus, kui vaatas vete-nümfi,

kare mõistmatus,

ekstaatiline lõpujanu,

aga vot seda pean ma saama,

ma vajan seda.

III

päris-tõde pole erinev

sellest teisest tõest,

kui ainult selle poolest,

mida me veel ei mõista,

ja me pole mõistnud kinkida

end endale,

sündides vajadusest,

oleme me loonud end tandrile,

jalad raskust täis, kõht keerav,

kuulsus, seal,

võta, see on sinu.

IV

kõverpeegleid täis toas,

maailm, mannetust täis,

vanad mehed räägivad,

noored võitlevad,

palun tasasust, lahkust teisega,

persse kukkunud valskus,

pasane parssel-suu,

pritsinud sitta,

nagaani või odaga,

sõnad kui,

Corbe benediktiinid lõid minuskli,

nüüd kiida takka, anna ette,

aga kuulsust veel ei saa,

ei anta.

V

püramiid mu hoovis,

maailma naeratus, hing kuldne,

liiv selle kivil, 

lapsesuu puhub puhtaks,

puhub kivi minema,

kas me seda tahaksime,

vältida ja kaitsta,

minu ema Thetis,

naeratus ta suul, see lapsesuu,

hoidis mind kannast,

meeleta ja meelega,

– tühikargaja.