kodukullane, nagu munarebu,
eraldatud valgest, nagu laps eraldatud emast,
kord isastki...,
enne kui kukub lartsti vastu panni oimetuks,
lumi Liibanonis – seda olen tahtnud öelda...,
JUBA AMMU, ammund nagu lehm pärastlõunal...,
lumi langeks ja langeks ja langeks...,
ja jääkski langema, kui oleks minu teha...,
jääks langema kevadeni, kuni Ulysses kullast liiva puudutab
oma räpaste varvastega, pressib oma kondistunud kere
vastu kodumaa randa ja selle kive, selle valge-magus karpe,
sool kõik eilses..,
terav valu tungib hinge...,
me vist ei pääsegi siit surnult...,
härje, härje, härje...,
me vist oleme siia kutsutud.
Me vist katsusime teadmise kurja puud...,
sõime selle õunagi..., kutsusime selle madu vale nimega,
me vist pidasime teadmist valeks...,
ja valet teadmiseks
sellest oleme võetud
ja selleks oleme saanud...,
mida me ei suutnud eilsesse jätta.
No comments:
Post a Comment