siis ilma pikema jututa, lokid ja kõik,
silmad ja kõik,
siis ilma pikema jututa üks kraaps, kniks, kummardus
"ma tahan, et sa mu ori oleksid" – ei midagi rohkemat
ei midagi vähemat
vähemalt portselan jäi terveks sellest kirgede tormist,
kuhu küll kõik mu sõbrad jäid?
"… aga Bubba, sul pole ju jalgu!"
loo endale ideaalid – siis istu sisse ka,
sega üks supilusikatäis vedelat lämmastiku
– tema kohvi mõõt, näri tubakat, sülita välja ka,
keeda hommikuni, räägi asjadest mida pole veel juhtunud,
ta mõistab…
"… see talle meeldib!", hüüatus, ohe, nägija vaatepilt,
kui ta maailma sarvedest haarab ja selle pulli ühe torkega vigaseks suskab,
nii et rahvas naerda müristab,
sealt tuleb naine – suure algustähega, näärmed kihused, mokad verised,
sealt tuleb silmi pööritades, tagumikku hööritades, kaelu nööritades
ja lööb selle el toxico, siis vähemalt põlvili,
kui mitte surnuks,
Ibeeria natsionalistid, kui nad kivitamme ja korgitamme s e e m n e i d
taskus kannavad, siis mitte hoolivusest ja näilisest aust
vaenlase kuvandi suhtes, vaid hirmust naise ees
"… et need ka istutatud saavad!",
müriseb suure ja tugeva kondiga,
näppude vahel tammetõrust mehike
relv pihus, ebaleva joonistatud naeratusega,
kraabitud silmade ja näljast mustendavate silmaalustega,
… kodusõjad on juba kord sellised.
No comments:
Post a Comment