Oresteia kärbsed

mida ma panin sind tundma…, 

kui sa köhisid sõnu läbi tundmatuse vati?

        Päevad…, nagu päevad ikka…, 

nagu päevad!

Meie koosviibimised raudteedel…, metsikute aegade hauad –

                    

        köhisime kopsud puhtaks…,

Tuberkuloited, "Lilleke rohus", – 

päevad…, hmm, nagu päevad ikka…,

nagu päevad!

vaevad, mida kantud…, kaskedena, 

kuldne sinu valge naha all,

veel välja paistmata…,                     metsikute aegade hauad –

natike veel…, arabeskist juba räägitud, 

noored suitsetajad EDU ees…, põhukotid õlgadel,

nähtamatud…, 

nende emade ja isade raskused…,

sina – tüdruk 

ja sinu maailm…,

kas annad osa?

Koduteel kohtasime kodutut…, nimetati Baaliks…,

või oli see Bael…,                      või Hadad hoopiski…,

igatahes meenutas ta mulle luuletaja Adunist!    seda tahtsin ütelda.

ta kinkis minu tüdrukule…, sinule, kõige uhkema sõna,

mida keegi kinkida saab: ……………!

Pärastpoole puudutasin sinu nahka...,         kevadtolm

            või vihkamise esimene koidik, miniatuursed odad,

            

                      sinu naha rüvedad Palestiinlased…,             de jure,

…, tegelikult ka meie tänasime teineteist!

alguses oli vesi ja õhk, 

    siis maa ja tänapäeva inimese tuli,        igavesti – de facto.

kajab…, kajab…, kajab

see osa sinus, mis Paani äratab,            jubediku liiv, sarviline…,

                        Aga kärbseid me ei palunud!