Siuts-säuts…, suur surm saabub koidikul,
miks alati koidikul?
miks mitte lõunal?
või õhtul?
suur surm saabub koidikul,
saabugu siis!
kõhetu vennike – see meie isa…, lasi lindudega jalga,
sõi ja jõi ennast täis, venitas kummi ja siga võttis viimasegi varanduse kaasa…,
aga meie armastama peame pihti ja nende isasid…, armastama peame,
kõhetu preilike – see tule ja tuule tütar, lubati parimat…,
ootuse vari..., Pelle ja Pablo siidituules, tõrvased lokid lehvimas...,
plakat õlise seina peal...,
aga isa, miks meie ei saa kunagi seda mida teised?
miks minul peavad olema vanad riided ja vanad autod ja vana kodu?
sest sa oled vanem kui aeg!
varem sõime me kuningatega õhtust…, Babüloni värvilised õied
lõhnastasid uduseid hommikuid..., päikese seniit..., Knopsa kõrilaulud
ja vana kaupmees Ihmil oma seitsme tütrega, kaarutamas viigipuu traatjaid koori…,
ma austasin keisritõugu, et ta minu tõuga samasse…,
ma otsisin selle suurest ja sügavast, suurest ja sõgedast,
aga mis ma vastu sain…, vastuoluline teadvus, igikestev ja ümbersündiv,
mis sellest – mina tean nüüd mis templi suu ees mõrvati mu...,
ja et see mu tulevane tütar oli, tulevane naine, tulevane mees, tulevane poeg,
tulevane päike, tulevane kuu, pilv heliosfääris, tähepuru ja saekaatri lapats-kirme,
koer ja kass ja muud pudulojused, kase kuldne natuur, nature mort, Lenin, Stalin, Hitler,
kväärid ja heterod, mõistetud ja mõistmatud,
varem me sõime kuningatega õhtust, sõime hommikust, udu laevaninal,
naine uksesuus..., nagisevad lingid..., mõisnik allumatu, piits ja präänik...,
varem ma olin uskunud neid sättumusi, et üks lill teise taha, kes ees, see mees
ja atva, atva...,
erootiline padajaan, eluline palagan,
Palun ainsamakski hetkeks … ma anun teid, kuradi sea soolikad…
riitused, mille nime me ei tea, ei tea isegi, et me koguaeg riidleme,
aga et sina ja sina ja sina ei tea, millal, kellega ja kust, kust ja miks ja millest,
siis pole mõtet sulle rattaid anda vaid kargud.
Võta karguta aga!
aga kui sa võtad mind meheks, siis tea…, sedasi kasvatan ma ennast!
kaevan lahti ja võtan mullast…, istutan ümber ja kastan ja juurin ja puurin
ja puurin ja võtan mahla, koorin, koorin, koorin, ristan ja suretan, survestan ja askeldan –
sedasi kasvatan ma ennast, oma maailma. sina võid võtta, võid jätta
aga ära tule aednikule ilust rääkima, vaat mesilane unutanud vaha, mett saab ikka maitsta.
Tule ära sealt suurte südametute juurest, kes ei oska ennast ega teisi armastada,
ei oska nad austada, ei teada, mida peaks teadma, kas sa siis ei saa aru,
et lollus ei maksa midagi, lollus on tasuta…, ja maailmas, ses maailmas –
kus raha kütab ahju ja süüdi ja süüdlane on üks ja sama, pole nende päästmine sulle tarvilik…,
ka põrgu vajab vundamenti…, hullus on sisenduse küsimus, väide rohkem,
ja seda nad saavad, kaos ei halasta hullunutele…,
kaos on rõõmu ja ülevoolava külluse meister, võimaluste konverter, polüester pudelikaelal,
lonks enne mõistujuttu, selgemast selgem. ma tahan, ma nõuan,
Piibeleht alla, Vestmann peal, Vestmann alla, Piibeleht peal – nüüd on poeet-luule
oposiitne selle sigadusega, mida nad hüüavad valitsevaks vormiks,
valitsema peab neid, kes seda küsivad, teised, las minna.
Aga suure surma pidime ära hoidma suure surmaga, muidu poleks tõeline olnud…,
siin me oleme – kõnnumaa rahvas, plakatid põlvedel ja tätoveeringud,
igavene lugu, reegliteta
ja see, kes üritab mõista mõistmatut,
pole muud kui tola,
jah, võibolla – härra robot.
