Vaevajatest

Hõimuvend, oh hõimuvend, miks oled nõnda riides

ja alandlik? 

Kas pole sulle armujatest väiksem raskus määratud?

Kas pole sinagi kaduv?

Sealpool tuletorni seisab kerjus.

Seisab maag. Mõlemad küsivad varanatukest.

Mõlemad teenivad elatist. Mõlemad armastavad elu.

Kelle juurest saad sina abi?

Kelle juures kergendad maist raskust?

Sealpool tuletorni on veel nii mõndagi, millest

keelel pole paslik laksuda.

Sealpool tuletorni seisad sinagi.

Ah, et kerjusele loovutasid kukru ja maagile

viskasid silma. 

Ah, et ütlesid: jagage vennalikult, sest seda te olete.

Hõimuvend, oh hõimuvend, miks oled nõnda,

et meil teistel on häbi.

Hõimuvend, meil teistel pole veel head nime

ja sind hüütakse juba nii paljudega.

Hõimuvend, oh hõimuvend, millal tasud ka meie vaeva?

:igal ühel on tasuda enese vaev.

Kuidas pähe saada

Et saada pähe luuderohust pärga ja juua veini
jumalate seltskonnas, võibolla nende saatjategagi.
Et pärgadel oleks pehme ja mugav meie tipus,
kui kallame veini nägudega pokaalidest.

Et veinil oleks maitset ja ametüst hoiaks meid
piiril.
Hoiaks meid pinnal loksumas kui kuu on kerkinud
ja rannal viipab meid koju vaarema.
Nõiarohu ja võõrastes keeltes värssidega – seal
kus meri muundub liivaks ja põleb, jah põleb
meie sünnirannal kuningate tuleriit.

Et sinna kannaks meid elu.
Et mitte liiga ruttu ei kannaks.
Et mitte liiga kaua.

Kuningast jumalaks on vaid viiv.
Et saada selleks, keda ihaldab hing.
Et saada pärast tagasi.

Et saada pähe luuderohust pärga ja juua veini
jumalate seltskonnas, võibolla soovivad nemadki
seda.

Võibolla on neid juba liiga palju.

Tallinnast Tartusse ja Mordori pastoraal või kuidas vabaneda isiksusest

Riputasin oma räsitud nartsu varna ja hüüdsin kohta koduks.
Nõudsin sülti ja viina ja käsutasin perenaist noaotsaga
rosinaid leivast otsima. Sööda külalist kui kuningat ja
kuningast saab teener. Siin ma nüüd olen. Veinita vines.

Pärast kella ühest kehakinnitust tõusin püsti ja pühkisin
oma oopiumiune. Tualetis otsisin oma meheau ja leppisin
tema turtsumise ja purtsumisega. Leppisin oma valikutega.
Küll kuum dušš toru lahti rebib. Või elukaaslase sõbranna.

Sain selle käima ühel rumalal hetkel enne ühistransporti.
Oli buss või oli tramm. Ei trammid endiselt ainult Tallinnas.
Oopiumiuni tuli Tartus. Ja Tartus ma keerutasin mõttetult
tolmu üles sellise näruse asja eest ja teist taga. ELU – mis ta
on ja kust ta tuleb? Narva mnt 89 ühiselamus nimega Mordor
nägin teisigi soiste eluviisidega härrasid ja daame. Kõikvõimsad
ja kõige targemad. Fassaad oli laotud mustast tellisest ja segu-
meister oli vintis nagu tinavile. Fassaadi taga pidasid pikniku
lapsed. Rohkem koonduslaagri taoline oli see sisekosmos, mille
tabureti otsas ma seisin. Kõik haldjad ja nõiad ja võlurid
olid meelitatud sinna hõljuvasse põrgu eesruumi. Sigaretisuits
ja kodeiin. Ekstaas ja Bob Marley. Topeltisiksused, kui vedas
ja kõik need teised. Õnnistegija on tegemisest õnnis. Õnnele.

120 ja koridorides kõndisid vaimud: Mis teed? Teed joon?
Mis teed? Teed joon. Ei, ei, ei, mis teed? Teed joon. Mis marki?

Meie Marki ja deemoniteks said värskemadki õied. Ei jõua
noppidagi, kui juba kühveldab nähtamatu käsi sõnnikut.
Ja meie paitame kõhtu ja kiidame oma uduseid päid. Ja meie
oleme tulevik. Maitsesin veel ühte võõrast perioodi – Ultra-
mariin ja tema vaimukirkus. Pimedusest kistud ja valgesse.

Veel maitsesin ma kõdu ja varahommikul sai märjaks mu paistes
keel. Hambaid oli suus liiga palju ja juba kukkusidki mõned
välja ja juba nädalaid ei suutnud ma näha kaugemale põrandast.
Sündisin küll hambutuna kuid ega sellepärast nõndaviisi
surema pea. Mind ootab surm, aga mitte siin ega seal ega sealgi,
vaid näpuga näidatud suunas peale maandumist ja enne lahustumist.

Meid kõiki ootas surm ja ootab siiani. Meister on olla, kuid meister-
likum on olla üle. Veni-vidi-vici Villem ja mõni margarita. Suu
oli ikka magus. Kiisi kiiskavad silmad ja vaip, mille kloppimisest
väsis seenelkäija hing. Tisleri memme salaelu ja Arutult aruka Priidu
pool-usk. Kiirusest vasardatud Madis. Mangust fiadooras ja nõutult
nahkne mägi, mille otsas kasvas pärn. Sellel viimasel aga kasvasid
jalad ja viisid Mai kuus Revalisse literatuuri õppima. Veel õpib ta
nüüd suuri sõnu ja kõigi meie minevikutaaka. Mina raputan veel
viimaseid tilke ja pühin valget vahtu suunurgast. Pool aastat veel
ja siis olen joodud. Kaine on vaatenurk, nüüd sündigu reaalsus.

Oma vanematele ei räägiks ma midagi ja kõike, sest kõik see
sündis kellegi südant soendavas luuletuses. Lõpud pidid alati kenadeks
jääma, sest muidu ei oleks nad lõpud. Teekond on tähtsam kui
sihtpunkt. Seda räägivad need, kes ei ole kohale jõudnud. Võrdne.

Kaks semiootikut läksid hingedepäeval seda lugu rääkima ja
toad olid tühjad, sest aasta esimene ja värskem tuul oli puhunud
kõik uueks. Viimased killud hingekelladest logisevad seal
põrgu eesruumis, kus valikutel on terav maitse ja sööjateks
jääb maagiline inimene. Usu või ära usu, meiegi oleme seal olnud.

ma püüdsin jah püüdsin olla väärt
ja manajateks olite teie – lugejad
ja manajateks olid veel teisedki
ehk kallimad ehk mitte
ja manajateks olin minagi

ma püüdsin olla tervenisti hää
ehk märter ja sõnadeta osav
ja osav veel armukunstis
ja osav veel võluväes
ehk osav veel elus
või mõnes teises nähtuses

ma püüdsin sinu tähelepanu
kui lugesid mu püüdlusi
paberilt või silmadest
huultelt või sammudest

ma püüdsin tagasi jõuda
ja edasi liikuda
selles oli minu ebaõnnestumine
selles oli minu õnnestumine
ja õnn ei hüüa tulles

ma püüdsin olla isemoodi
nagu teie nagu nemad
teistmoodi
natukene sarnane

mina ise

Kas surnud nutavad ehk kananahad

Kaks vaimu sündisid eile minu toas. Minu
värskelt tuppa toodud kaseokste ja kummuti
vahel. Minu tahmase lae ja krigisevate põranda-
laudade vahel. Peeruvalgel käskisin põrguvürstil,
sellel Beltsebulil, naasta oma tahmase lae ja
krigisevate põrandalaudadega hurtsikusse.

Oleksin ma siis teadnud, kananahk ihul, et sündisin
ise seal samas kord tömpide sõrmede vahel, sama-
moodi kananahk ihul. Kurgus rögisemas ema
jäänused. Oleksin ma siis teadnud, et ennast
koju saadan. Et endale ma vannun ja palvetan.

Teisel vaimul oli nimeks kannatus ja armastusele
oli ta väär ja vigane kaksik. Oma sõsarat ta sallis
sama palju kui veidrikud lagritsat. Sama palju
kui joodik sallib kainust. Kui priiskaja alalhoidu.

Teisel vaimul oli nii mõndagi kosta valgetes suspedes
eestlasele, kes vigase keelega palvetab võõraste
pühakute. Võõra jumala poole. Võõraid sõnu
moondab ja vassib enesegi ees, et usub. Püha veega
ei prassi, sest pühaks nimetas ainult mees mustas.
Valge lipsuga ja käed olid nende samade tömpide
sõrmedega, kui kalli pruudi kabeli taha vedas.

Kabeli taga need kaks vaimu aelesid. Aelesid ja
plaanisid mu surma. Soolatud vees ulpis räime
pea – silmad pahupidi. Kaseokste ja kummuti
vahel jättis viiul mängimise männipuust tahutud
soolapütis ja mina värisesin valgetes suspedes.

Esimesel vaimul oli õrn ja läbipaistev nahk. Esi-
mesel vaimul oli pehme puudutus ja soojad
huuled. Ta kandis mind kätel ja kabeli taga
savises mullas võttis ta mind enesele. Võttis
mind võõra jumala eest ja kinkis mind tagasi.

Esimesel vaimul oli minu nägu. Neil kõigil oli.

Ja sellest vaikib me isade maa, et ühel puusalt

tulistajal oli tundmus enne nägemust.

Et ühel sajajalgsel vemmalvärsil oli usku

minu loomingusse ja nüüd ta siblib

ringi kaasautorite peanuppudes.

Kirjutaksin armastusest aga sõnu pole veel

leiutatud ja need mis on, jäävad minu

kõrgema kunsti püüdluste jaoks lahjaks.

Kirjutaksin usust, aga lugejaskond usuks,

et hämun kristluse taaka taga ja

püüan nõrgukesi pühast veest.

Sina oled suur kala. Mina olen suurem.

Ja sellest kõneleb sinu silm ja kuuleb sinu suu.

Minu suu laseb heal maitsta hävingul

ja kriitikal ja ajupeerudel, millest tekivad

need tähed ja tasandid siin luules.

Selle luulega tahan siis ennekõike öelda,

et kõigest võib plahvatada, anna ainult tuld

ja pista valgele või valgesse kui vaid ise lubad.

Luba ma nüüd ütlen sulle, kust ma tulen.

Tulen sinu ja tema, enesegi peegeldusest ja

lähen sinna kuhu kõik lähevad, et ikka uueks saada

enne kui lõppeb rahutus hinges, sest rahul 

on väsimuse mekk.

temal on sulle laulda üks laul
ja temal on sulle öelda üks sõna
ja temal võtta su õigus
ja temal saada õigeks

ja valel on lühikesed jalad
valede vagu sureb teeseldud
märtrisurma ja märtrisurmal
on kibe mekk kui ausus on
mõnele tembeldatud õigus

ja temal on selle kohta
vaid kirjutada üks tekst
mida sina nüüd loed

Enne kurvi paremale ja otse paradiisi

kehad ei valeta ja ei valeta pilk
veel ei valeta aeg ja veel jah veel
me igavik

hommikuti hingan sisse su tülpimust
ja õhtuti hingan välja igatsust

keeran rabedaid lehti vilkuva lambi all
ja ei suuda hinge pidada su lõhn
teeb mind metsikuks ja siis jah siis
veel taltsaks oh segadust oh segadust

ja siis veel kuulen su oigeid ja siis jah siis
su salasoove su salasõnu ja salamindki

salasinus kogub tundeid ja tundeid veelgi
enam ja jõud, su valge keha uitmõttes
minu uduleemes laubale uitmõisteks
kõige õndsam su riietusest kõige kaunim
su alastus sest õnnis on olla elus

jah ilus nii ilus oh ilus on sinuga

püüa päeva minuga mu kõige kallim
oh sest kallim oled kõigest ja sinu
südamel on silmad ja need on minu silmad
ja su hinges on soojus ja see on minu soojus
ja su viha ja su äng su armastus ja õhk
sinu kopsust su embus oh seda ja enamgi veel
veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel

ma tulen sinu poole ja sisse ja sisse
siin on su kohv ja prantsuse saiake

ei kirjutata südamest väljapoole
ei lausuta hingest allapoole

öeldakse sõnad ja puudutatakse
huuli millel need sõnad puhkavad
ja edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi
liiguvad

ja liiguvad siis sõrmedki mööda
selga ja rindu ja tähist taevast

keelega kingitakse mõni minut
paradiisiaiast voolates üle
armide ja salapära mis kananahana
varbaotstest kuklani jookseb

ja kõige viimaseks esimeste lausete
seas on:

ma armastan sind

Uustulnuka kulmukaar

Minul oli sõber, nagu paljudel meist. Mõni sõber
kogub tüdrukute püksikuid pärast üheöösuhteid
ja kleebib neid Eesti panga lipule. Mõni sõber
veab näpuga järge kui telekast filmi vaatab ja
subtiitrid all jooksevad. Lihtsalt selleks, et luua
sisemist rahu kui obsessiiv-kompulssiivsus liialt
mõistust järab. Mõni sõber on teiselt planeedilt.

Kõigil meil on need mõned sõbrad, kes ei ole
kellegi moodi. On isemoodi. Minagi olen see
sõber ja küllap oled sinagi. Meie vanemad on
sedasi ja küllap oldi enne neidki. Teadvustamiseks
on vaja jälgijaid ehk järgijaidki. Teadvustamiseks
on ajast abi. Teadvustades kasvab kiitus. Tänan.

Minul oli sõber, kes sündis vapustavate kulmudega.
Need elasid oma elu ja sellele peole polnud teisi
kutsutud. Brežnevi kulmuks hüüti teda. Selle kulmust
kaare all laulis ta omi laule ja venitas viisi. Õrritas
meid raksus käima memmekeste aedades.
Ehitas meiega koos onni Prillimäe võpsikus ja õpetas
suhkrust kommi sulatama. Selline sõber oli meil.
Ja võibolla kindlasti olid ka teil sellised sõbrad.

Märtsikuus küüditati ta külmale maale ja sealt ei
naasnud ta enne vanemate surma juba täiskasvanuna.
Selleks ajaks oli ta meie juures uustulnukas. Kulmud
kehtisid veel isikliku välisvaluutana, kuid aeg oli
meid kõiki vanemaks teinud. Ise aitasime kaasa.

Külmal maal oli ta õppinud selgeks pillimängu
ja võis õrritada nüüd meid meenutama neid vanu
häid aegu. Neid aegu kui sõbrad olid midagi enamat.

Neid aegu kui olime kõik veel siin ilmas uustulnukad.

Tulevastel lastel saab paksu pahandust olema.
Paksud lapsed ja paks õhk. Paks vesi ja paksud
vanemad. Paksud masinad ja paksud unistused.

Ainult metsad ei ole paksud. Ainult metsikult
jooksvad hobused ja pegasused ei ole paksud.
Ainult headusesse uskujad ja sõnakuulmatud
ei ole paksud. Ainult kirjanikud ja luuletajad
ja näitlejad ja tundjad ei ole paksud. Sinagi.

Stseen ühe lapsiku naise üsast, kui imik jätab
koputamata. Sein on ees ja seina taga on järgmine.
Milleks siis veel. Uudised on paksu probleemi
täis, kui viimane sünnitamiskõlbulik keeldub
paksust rahast ja paks sinikrae paksu mustas
ülikonnas mehega peab rämedat vestlust. Räme
on toon ja räme on foon ja räme on paksust
plastikust tool mille küljes paksudelt riigireeturitelt
küüsi rämedalt rebiti. Rämedaks kisub see seina-
tagune stseen, millele laps ei soovi koputada.

Vanem härrasmees võtab uuri ja uurib selle
metallist vardaid. Krimpsutab nina ja põlgab
ära. Rubla kurss on langenud ja dollar nutab
minevikku taga. Viimase tolmutormiga puhuti
viimane vili aia taha ja valitsus keerutab tühja
rämedust oma kodanikele. Paksult räme valitsus,
kelle esivanemate suust kostis rämedat looduse
ja lootuse pilamist. Vanem härrasmees sunnib
sünnitama viimase lapse viimasest sünnitajast.

Pärast maailma viimast sissehingamist tuleb
ka viimane ohe. Viimane äratus enne pikka und.

Tõuskem enne valget ja puhakem

Vara valges juba luhal 

teineteise kolmas silm

ühe mehe valge jumal 

teise mehe näinud ilm

põld see künnab ise takka

savi sööb ja vesi uhub

sadat soola sadat vakka

pisar kastab õhk see puhub

tänast tööd siis homse varna

pärast pidu pillerkaar

homse öö lööb päeva alla

meie elu salapaar

Minu hing on minu jumal ja temal on plaanis
täna sinuga õhtust süüa. Täna irvitavad ööd
meie hingedele. Meie hingame vastu ja juma-
latele omaselt kutsume päevi. Ja mida võtak-
sime me oma päevadega ette? Mässime valge
lina sisse ja paneme tallele. Sõidame unistuste
panipaika ja istutame maha. Kastame igal
jumala päeval ja kasvame koos nendega. Ja ühel
neist päevadest oleme nii palju kasvanud, et
mõistame öösiti ümiseda ja suikuda. Koos, sest
minu hing on minu jumal ja temal on plaanis
sinuga igavesti kasvada. Minu jumalanna.

Meie elus on enamat

Niiskete juustega naine. Punased pruntis huuled ja

tajudeta silmad. Pisarakujulised prillid, mille

klaasidel ohu märk – tume kogu sihtimas. Moment.

Klientuur kuulis rannalt karjatust. Potisoenguga 

mees väänas Fordile 100 sisse ja lahkus sündmuskohalt.
Selle soengu lõikas tema ema taignapotiga, jättis veel
sälgugi sisse. Äravool. Selle soengu all on udukuppel.

Naisel olid niisked juuksed. Nüüdsest punased ja
väsinud. Naine armastas seda meest. Armastas tema
soengut ja vahvust. Armastas ennast natukene rohkem.

Hommikuti äratas raadio 2 ja aatomkell. Ehitajad
kuulasid sakste suvelaule. Ehitajad tellisid õhtuti
viis õlut saekaatrimeestele. Õhtuti mindi koju kui
vedas ja taignarullidelt kuulati virisemist. Pärast
sporti vaadati uudiseid ja nähti potisoenguga meest
ja pisarakujuliste prillidega naist – samu uudiseid
mida nägime mina ja sina. Uudistes oli staatika.

Täna on segasaunas samad uudised aga võõraste
inimeste suust. Mõni nagu sina ja mina räägime
luulest ja mööblidisainist. Mõni nagu sina ja mina
räägime armastusest ja andestusest. Uuest kodust,
mis täitsa meie oma. Meie uudised on elust enesest.

Meie elust.

läbi linna jaheda
hõljuvad silmad ja pulbitsevad südamed

läbi linna jaheda kütavad varjud ahju
ja varjudel on sinu ja minu nägu

läbi linna jaheda
otsivad lapsed end taga

ja ees on sinu ja minu tulevik

tahame laulda laulu või rääkida lugu
aga puudub viis ja puuduvad sõnad

puudub mõte ja puudub idee
puudub põhjus ja puudub tagajärg

siis seisame ja maitseme õhku
katsume püksisäärt ja nihutame kontsa

peatame aega või punume paela
mille otsa riputame sildi tänan

eile polnud veel selliseid mõtteid

Uus tänav ehk vabaduse koefitsient

Vannitoa peegli ees hambaid pestes meenuvad mulle
ärkamise oodid. Hommikul kuulen neid kõige selgemalt.

Tõuse üles. Ringuta. Mine vannituppa. Pese hambaid.

Tõusen üles. Ringutan. Lähen vannituppa. Pesen hambaid.
Ja siis kõige udusemal momendil minu päevast tabab mind
mõistmine. Kes on selle hääle taga? Kes peletab mind eemale
kallimatest ja loob tegude taha võõraid tähendusi? Kes ässitab
mind enese ja omade kallale? Nad tahavad meile halba. Kas sa
siis ei näe, kuidas ta meid vaatab? Jää vait! Jää vait! Jää vait!

Kääpa jõe ääres loputab naisvaimulik ja vägine oma lapsi ja
iseend. Ta libistab soola neljale alustassile ja süütab küünlaid.
Väliköögi õhk muutub raskeks. Kaugusest kostavad helid ja
lõikavad nüri noana end meieni. Ta küsib minu kogust ja ma
vaatan tummfilmi läbi veealuse kaamera. Eemal põletab
patrioot oksi ja ehmub leekide äkilisusest. Blond kallim tõuseb
ja lahkub omadel põhjustel. Mina ärkan aastaid hiljem samal
tunnil ja päike joonistab varje mu näole. Varjud on väljas. Hüvasti.

Pannkoogi hommikutel kuulan ma enda üminat ja tunnen end
hästi. Vastutan mõjutustele allumise eest. Nähtamatud käed meie
ümber ja sees, kuid sellegipoolest lubasin sellel juhtuda ja
umbrohuna me ei hävi. Uskuda pole lihtsam kui olla leitud.

Uued tänavad minu elus toovad uued inimesed ja uued inimesed
on vanade nägudega. Uued inimesed tunnevad ära ja lahkuvad
õigel hetkel. Uued tänavad saavad uued nimed ja uued mälestused.

Uuel tänaval sain uue alguse.

Eile kuulasin ma värve ehk kuidas sisse murda.

Nad puhkasid end rahututel ja tundidel, mil mõni meist
hulguks üksipäini kõledas linnas võis olla murdosa üks-
luisus. Nad ei sobinud koju või tööle või kooli. Nad olid
oma üksinduses koos. Kaitstud eemaldumise vaibaga.

Kella kolmene rong puistas taevasse halli sajajalgse, kui
lapsed selle järel pressitud valuutat hangeldasid. Nad nägid
rongi akendest ja metsast ja kivid klõbisesid mitmendat
põlve sama viisi. Nad nägid kuidas viinamäe tigu oma
kodu otsis. Nad nägid pilvedes kujutlusvõime märtreid.

Nemad soovisid olla ükskõik kes, aga mitte tavaline. Nad
valetavad end eriliseks siin baaris, teadmata oma tõelise
erilisuse määra. Üks kostab naabrile plikast, kes ei luba
olla tõeline. Teine kostab noorest kutist, kes pettis. Valetas
või sugutas. Vahet pole. Petukaubaks jääb see sellegipoolest.

Mõnel on lendav vaip ja taskus paar tabletti. Mõni kogub
rikkust teiste üksindusest. Mõni särab teiste pimeduses, kuid
see sära on üürikene ja kõle. Mõni kommenteerib neid siin.
Mõni lahkub enne avamist ja ei vaata tagasi. Mõni tunneb.

Kodu on seal kus on süda. Kuhu jäi ööde lapselaul ja meelepett?
Vaaruvad tulevased vaaremad ja vaarisad. Sõimerühma artistid.
Värisevate silmadega otsivad ja värisevate sõrmedega kobavad.

Mantraks saavad sünged süngid ja apareivid. Kodubaarid ja 48
tundi magamatust. Nemad valetavad peeglitele ja usuvad need
akendeks. Lukustavad endi ees kõik uksed ja soovivad vabadust.

Nemad murravad välja enne uue kuu loomist ja löövad laineid.
Nemad söövad oma sõnu veel kordi ja kordi, kuid kõhtu täis
ei saa. Ja nemad teavad kõigest kõike, kui vaid leiaksid end.

Siin sa oled, mu kallis. Siin on mu südametunnistuse kõle kants.

Marmortornid kerkivad särama higist ja verest ja kõledatel
kantsidel on fotomälus oluline koht. Nad ärkavad varsti. Äratus.

Siga ja madu

Viskasin end pikali vana sigala katusele. Päike
pistis oma kuldse laka pilvekardina tagant välja
ja hirnus kosmilise hobuse kombel. Ma jõin viina
või õlut. Ei mäletagi. Ma lamasin, kuid meelemürk
mu kehas äratas vere ja kutsus liikuma. Ma sundisin
end lamama. Ärevus kihistas ja mullitas narri kombel.

Minu habe oli pehme ja valge. Minu rind karvutu ja
sündimisest märgiline. Minu Rapla turult ostetud kingad
olid näinud 5x4 aastaaega. Minu süda kutsus mind kaugele.
Minu südames oli miskit veel. Minu südame all. Minu peas
olid hääled. Minu joobumuses oli igatsus. Minus olid vaimud.

Siin sigalas surid meie esivanemad. Siin sigalas sündisid
ridadevahelised pattulangemised. Siin sigalas usuti lihalikku.
Siin keeldus minu isa väljapaistvast verest ja keetis suuri lootusi
parema tuleviku ees. Siin otsustas ta kasvatada mind teisiti. Siin
sigalas otsustas ta minust kuuleka röhitseja teha. Nuumata mind
jõuluks ja keeta mind elusalt. Siin sigala katusel irvitasin ma keedust
keeldudes. Sigadele pärleid peab iga siga ise muretsema või mitte.

Järgmiseks tundsin ma vajadust läheduse järgi. Kui ainult hetkeks
ja siis põlastasin tervet inimkonda ja püüdluste talletatud lootust.
Põlastasin veel lisaks armastust ja ema. Venda ja piigat. Kolme
apelsini ja "Uustulnuka kulmukaart". Jätsin käega kärbsed ajamata.

Veel suutsin ma hetke lamada, kui mürgist sai küte mu loojuvale
kehale. Alguseks sobis rätsepaiste. Alguseks sobis liigeste raksutamine.
Alguseks sobis pestitsiitide vabalt kasvatatud tubakas ja zig-zag. Ökofilter
ja rabedad huuled. Nendel huultel päevitasid süütute ja süüdimatute nais-
olendite suudlused. Nende huultega manasin ma sosistavaid silmi ja
tervitasin kalamehi. Õnge püüda on kergem kui lahti lasta. Kiss-kiss, 
bang-bang. Sellisena nägi välja joobumus sigala katusel seestpoolt välja.

Sellises veidras õndsuses ronisin ma alla ja tuigerdasin. Mu sammudes
kõlas kruus kui detsembrikülm lumi. Mu sammudes kõlas algallikas.
Mu kopsudes oli mälestus õhust, kui mahv mahvi haaval end surmale
parseldasin. Seisin reovee jaama juures ja silmasin seedivat rästikut.
Ma haarasin tal sabast vist ja korraks tõstsin ta kõrgemale tema usutud
väärtustest. Nägin tema silmi ja mind tabas äratundmine. Lahkusime heas
usus ja nüüd kardan ma kõigusoojaseid. Nüüd kardan ma end. Nüüd olen

õnnelik.

Loen kreeka tragöödiaid ja naeran. Loen anekdoote
ja nutan. Loen sõrmi ja unustan.

Kuulan sinu elulugu ja samastan. Kuulan lindude laulu
ja karjun. Kuulan vetevoolu ja kivistun.

Ütle samaväärne teadja. Mis on mu elul siis viga?
Mis kahestab kõik oleva? Mis keeldub ühtsusest?

Ütle teadja. Kuhu jõuab tee? Kust algab see?


Ühte ma sulle ütlen – keeruline keerutaja.
Ära mõtle oma elu raskeks. Ära kuula kurbade laulu.

Ühte ma sulle ütlen. Tagasi jõuame alati.
Teadja ja uskujana. Tagasi jõuame, et olla noor.

Ühte ma sulle ütlen.

13356112017

Teadusel on sinule midagi öelda. Jah, just sinule,
kes sa vabaduses tilgutad vett. Kuivad vihma käes.
Teadus ütleb: Võta end kokku. Usu või ära usu.

Tuhande aasta pärast kõverdavad põlvi tänased
kohtunikud. Tuleriidad võivad tõusta stratosfäärini,
kuid leegid peavad kord kustuma. Tuhat aastat.
Tuhat isiklikku paradiisi ja põrgut oled pidanud
läbi käima. Tuhande usu muutust hingama. Tuhat.

Sa paned oma pea pehmele padjale ja ringutad.
Lagi su kohal varjab tähti ja arvad end kaitsetuks.
Sa keeldud magama jäämast. Mõtted hoiavad
käest kinni ja mängivad ringmängu. Sa ütled oma
kallimale, et mõtted ei lase sul uinuda. Sinu sees
on mõtted – pane nad vaikima. Sulge uks ja aken.

Maga, mu laps, sest muidu magatakse sinu eest.
Nõnda nagu Ahasveeruse ukse ees. Puhka oma
lunastust. Valu on illusioon. Tunne end vabaks.

Maga, mu laps, sest muidu ei ärka sa eales. Ärka-
jatel on tantsuks samm ja sõnaks huul. Ärkajal
on teadusest mälestus ja looduse vaim. Ärka.

Jah, just sinule on see tunne. Palun ja tänan sind.

vesi naeratab sõrmedele villid
kisub ja vehib ja kisab kõriga
ühte rütmi

soomuseline veteisand siputab
sabaga mulle armastust
maade graafika sumbub sünniks
sumbub surmaks

vesi naeratab sõrmedele villid
pilves geelidega juuksed lehvivad
surm naeratab veele vastu

jõudude vahekord on muutunud

Muutes päevi ehk võrdlemisi anonüümne alkohoolik

Ühel kaunil päeval – sedasi võiks alata päris paljud teosed
ja luuletused ja mõni mõte. Mõtteid tegelikult algab meie
peades küllalt sedasi. Algavad nende näruste sõnadega, mis
teostuse asemel lubavad meil loota. Lootus – õbluke nagu
ta on. Mõne peas on nende koletute sõnade asemel vaikus.

Ja võibolla nii olekski õigem.

Reetur pöörab end paranoiasse vangistunult edasi ja tagasi.
Sõbralik käepigistus ja pikk tume käsi lööb noa selja tagant
minu viimaste roiete vahele. Ühel kaunil päeval jään ma ellu.

Ja võibolla ei oleks see õige.

Mõni hetk enne teavuse vahetumist istub minu rinnale üks
dimensioonide vaheline aurav olend. Räägib aga mina ei
kuula või olen unustanud kuulata. Valgetes kitlites reaalsed
ja nahksed tohtrid üritavad mind samuti hoida enda ürikutega
pilatud maailmas. Tunnen sügavat pettumust eksistentsi ees.

Ja võibolla pole sellel kõigel minuga midagi pistmist.
Võibolla, et on kõik.

Taastumisravi viib mind enesesalgamiseni ja ühel endiste
sõprade korraldatud peol näitan ma välja enda pessimismi
ühe varasel kevadel sündinud viiendat eluaega avarduva
suhtes. Tema näos puudus ilme. Tema kehast on jäänud
vari, kuid sellegipoolest ei pööra ma tähelepanu. Ühel kaunil 
päeval võtan ma ta naiseks ühes teises reaalsuses. Siin mitte.

Ja võibolla kahetseb ta midagi enamat.

Kodus loen ma raamatuid ja ilma  otsimata leian seoseid
enda eludega. Tänaval näen samadel päevadel ja samades
riites inimesi tegemas samu asju. Elu oleks nagu pidevas
ketramises. Pidev kordus aga igal korral midagi erinevalt.
Nad ütlevad, et ma sain kannatada ja traumadel on kombeks
luua segadust. Probleem pole segaduses. Probleem on selguses.

Ja võibolla polegi probleemi.

Keegi valges kitlis mees otsustab öelda mulle hierarhia ja mina
vastan kodu. Tema ütleb hull, mina ütlen tõde. Tema ütleb armastus,
mina ütlen tänulikkus. Tema ütleb ema ja mina ütlen sinu. Igatsen
ühte lonksu, kuid ta ütleb, et olen maagiline. Naine ütleb et olen
jumalus. Alkohol on tuimestav ja kobrutajate pisarakiskuja.

Ja võibolla tahan ma tahtmatult nutta.

Vahel seltskonnas tunnen ma end filmis olevat
ja pean nii mõnelgi korral pöörama pea poole
vestluse ajal, et öelda jälgijale no pun intended
või ma valetasin või true story (wink, wink).

Mõni üsinduse hetk kisub niivõrd külmaks, et
teen midagi sellist mis isegi mulle endale häbi
tekitab. Teen mõne liigutuse või ütlen midagi.
Mõni kord olen ma üksinduse jaoks talumatu.

Siis jällegi leian ma end võõrast situatsioonist,
need millega kohanemine tekitab õrna stressi.
Just sellist mis südamele sooja pakub. Just
midagi sellist, mis treeniks minu olemise lihast.

Just midagi sellist mis tooks mind koju. Koju.