Ma olen laiali selles olemises
üks kõigest ja kõik ühest
ja tema naeratus hoiab
leidmise liini

hoiab selle lainetuse laksumist

kuhu küll kõik sai?
kuhu küll kõik tuleb?
kuhu küll kõik läheb?

olla vaikuses enese teispoolsusega
tema kõrgusega
tema madalusega

temaga.

Kristel. K

Tänud võtmaks ja andmaks
tänud olemaks ja sättimaks
sa olid taeva pärapõrgus
sa olid kui usk ja tulek olid
kustunud kui tema oli läitmata
jätnud olemise säriseva lõkke

sa oled tume-hele minu loomes
olevik oma permanentses
vaheduses

ma näen sind
nägemata

mu kallis
mu teadmata

mulle.

Peegeldus

Minu elu puhkepäevadel vaatab mulle
peeglist vastu üks mees –
üks vana hing

tema väsinud silmad reedavad
naeratuse sügavust
ja valge nahk peegeldab
kinnist elupruuki

selle portaali vahendusel
viskame temaga kulli-kirja

minu elu puhkepäevadel vaatan
ma olemisega tõtt.

Ma arvasin teadvat olemise võrratut haju

ma eksisin

ma tulen tasa et olla tasane mineja
kui vajatud tulemine saab otsa

kui elamine saab säutsuva lõpu

ma tulen, et hingata.

Kuulda kuidas sahiseb üksiku lehesüdame
langemine varasügisesse külma.
Kuulda kuidas sind enam minu lehises
säutsumas pole.
Kuulda kuidas minu toast kostab
emotsionaalseid viise läbi mälestuste
tasandamiste.

Sina oled endiselt külmalt sinine
ja varjatult armastust täis.

Ma tahan uskuda meie olemise
kõikvõimsusesse.

Tuhat päikest.
Tuhat kuud.
Tuhat murdmata noorusäikest.
Tuhat lahkumata sind.

Nii soovin ma olla.

Jameson

Tema tasane liuglemine kummitab minu
unenägusid
tema sosinad lavendlilõhnalise küünla
lillakas taustas teavitavad mind
millestki enamast
tema valugrimassis nägu meenutab
mulle enese Kolgata teed
tema sõdimatu loomus paneb mind
sõdima olemise talumatu kerguse eest

tema jagatud ruum loob minus
ajatuse.

Enne küpset kukkumist

Oma väikeste valgete kätekestega tõstis ta rätikuid

ja imestas nende mustrite üle, 

nagu oleks just need rätikud siin minu toas 

kõige imelisem nähtus. 

Olin selles harjumatus imestuses ise süüdi. 

Lubasin tal end tunda nagu oleks ta omas kodus. 

Lubasin valgel varjul siseneda ja uudistada ringi. 

Joovastada mind. 

On ennegi neid valgeid ja neid varje 

astunud minu kodutundesse, 

aga mitte kunagi üksüheselt – sümbioosina. 

Minu parabeenide vaba mineraalsooladest 

deodorant ei täitnud oma lubatud funktsiooni. 

Avastasin endas kohmetuse, 

milletaolist polnud varem täheldanud. 

Avastasin, et tatsun mööda tuba ringi, 

teadmata mida ette võtta. 

Ohh neid energiaid. 

Müstiline valge vari. 

See ei ole külgetõmme naise 

kui et rohkem olemuse poole. 

See on minu valgendatud hingele 

positiivne trauma. 

Olen küllalt lasknud endal tõmmata, 

nüüd on aeg end tarvitada. 

Aeg on monteerida need kogemused 

ja panna see film käima. 

Mu kallis illusioon ajast, 

mida ma muidu nii kergekäeliselt manipuleerin, 

sai haavata. 

Olin jäänud avardumises loorberitele puhkama. 

Olin ajutiselt unustanud olemuse päritolu, 

selle ajatu nähtuse, selle nullpunkti. 

Ta istub vaikides mu voodil, 

millel endiste elukaaslaste mälestuslikus 

mind aegajalt haldab.

Kui palju on armastust jagatud 

ja jagamata jäetud selle teki all. 

Kui palju on loodud ja loodetud. 

Ta istub ja ma kuulen teda kuulmata, 

näen teda nägemata, 

tunnen tundmata. 

Tuba tema ümber muutub hägusaks fooniks. 

Tema kontuur lainetab mu olemuse peegelpildis. 

Ma tunnen end hallutsinatsioonina. 

Tunnen universaalselt universumi artistlikku suunitlust. 

Ma olin terve elu kartnud koputusi, 

olgu need uksele, aknale 

või ebausu täheldus lauale, 

mina olin alati hirmunud. 

Aga enam mitte. 

Nüüd peale valge varju lahkumist olen ma ootusärev, 

igatsen koputusi. 

Koputusi hingele. 

Tulge ja ainult koputage mu kallid rändajad. 

Mu kallid kogejad.  

Meremeestele

tuhat und ja märga reisi
ei märka end ei märka teisi

tuhat need kel kaelas kell
merevell mu reisisell

rand on kaugel, labakäsi
laksust hinge puhtaks pesi

rand see lõpp, pole hullu
rannal naine – minu surnu

üle lainte tee mul viis
laintes peegel – üks eskiis

sinu lehviv tantsusamm
minu meel ja meheramm

minu mündil kaks on poolt
elu, surm ja armunoot

ma igatsen nii mahevett
vana arm – mu meelepett.

Valgustoojad

müstilised olendid tõid mind koju,

söötsid ja kasisid, vallatlesid

minuga

neil voolujoonelistel inglitel olid 

rinnad ehteks ja seljas endiste meeste

pagasid

need särasilmalised voodihaukajad

rändasid mu teadvuse piirimail

nad õhkasid sooja oma pleekinud

nahkadelt

nad tantsisklesid ümber minu 

kustunud lõkke

nemad mäletasid mu põlemise

algupära

need veetlevad armastajad

päästavad minus valla ...

Paradiso Perduto

Selle künka harjal vaatan ma tumedasse süvikusse
ja mõtlen: kas hüpata pea ees või jalad ees.
Või hoopistükkis lennata kulli kombel üle,
ning ehitada pesa teisele poole päikesekaart.
Ohh neid valikuid. Selle künka harjal
olen ma seisnud juba tükimat aega.
Ma kardan kokkupõrget selle valge vaimuga
seal teisel pool süvikut. Kardab vist temagi.

Minust tahapoole jäävad sügisesed kärestikud
ja külad, mis teesklevad linnu. Jäävad salamisi
sosistused ja vastamata armuavaldused.
Jäävad kombetalitused ja üks jälgitud eluviis.

Jään ootama üht põhjatuult. Et ta tuleks rutem.
Ära karda valget vaimu. Ära karda süvikut.
Hüppa ja vaata. Kui ei kasva tiibu, siis
langemine on teekond ja teekond on tähtsam
kui sihtpunkt. Tule tuul ja puhu.

Julgusest jääb puudu.

Unepäevad

Mu lapsed – Uskumised. Uned kõiksuse piirimailt.
Teist saavad päevadele allikad. Teist saavad
öödele pilked. Võtke minu lubadused aegade
algusest. Võtke minu suurimad ihad. Looge
need unenäolised päevad, mil reaalsus muutub
küsitavaks. Sättige ümber süsteemid ja lubage
läbi kaose neid miljoneid võimalusi.
Lubage hingeta hingelda ja kehata kohata
enda parimat võimalikku Mina. Lubage mu
lapsed – Uskumised. Näidake kuidas oleks
veel võimalik. Kuidas laialivalgudes sulanduda
ühte. Kuidas olla üks piiritute seast. Näidake.

Lavendli lubadus

mulle piisab, kui istud minuga samas ruumis
ja hingad sama õhku – selline on minu
ekstaasi algupära

piisab ühest ainumast ajatilgast, et tuua
mu silme ette kõik need elatud elud –
kõik su ümbersünnid

piisab sellest mis on, mitte mis tuleb
või oleks võinud olla

piisab sinust ja minust ja defineerimata
hetkest

piisab ühest riivamisi puudutusest,
et muutuksin enda eluhommikul
üheks paiselehelt kukkuvaks piisaks

piisab üürikesest läbinähtavusest,
et ehk sa tunned sama.

Küll kevadel kihiseb

Su nahk on punut trummikilest
ja särav-kirgas interjöör
sel kevadhakul kiimavines
võib olla minu päästev nöör

sa östrogeeni vaikne valvur
või ehk sa lausa jahimees
kui kõnnid vastu siis ma allun
sest mina anti sina tees

kontrastne erutav tragöödia
sa vaga vesi sügav põhi
me suguakt võiks olla ood ja
pune mis me laupu ehiks

kuid olen viril olen arg
jääb mälestusse mõnupilt –
see kevadine punapalg
ja eos see tunne – sinu kihk.

Pseudo multikulti

Tahate ma räägin teile kuidas on lood?

Lood on sellised, et räägin ikkagi, 

tahate või ei taha.

Rääkimise rõõmuks.

Meil muldonnides kui viiskusid kandsime –

just enne vene poolt kultuuri tulekut – 

olid kõige kaunimad mutid.

Peale seda kultuuri pidime neil aga pead

paljaks ajama, sest sügelus ajas nad

kisama.

Meil oli rahulik elu, sõime kõike mida saime.

Mõnel korral saime vähe,

mõnel korral saime palju.

Juua mõistsime me eriti hästi.

Saksa padre õpetas ja varustas.

Jõime meie, jõid me mutid ja jõid

lapsedki.

Tulid rasked ajad, närisime puu- ja

kartulikoori. 

Närisime küünealuseid ja oli üks

kord kus närisime isegi neid Alutaguse

kuulsaid seeni, mille peale malevad kokku

aeti ja kambakesti sibulaid kaevama mindi.

Oi meil muldonnides osati elada.

Saksa padre lasi ikka pikka vilet,

käis korra ära ja nüüd on jälle tagasi.

Seekord on lausa terve Kartaago kaasa

toonud.

Aga mis meil sellest.

Las vilistavad.

Meie kaevame veel sügavamad augud

ja istume oma muttidega seal.

Rüüpame kesvamärjukest, leelotame

ja kasvatame pisikesi heinateri.

Küll ükskord algab aega

mil Taara avitab.

Seni elame kuulsate sõnade järgi:

"kes kannatab, see kaua elab."

Hirm

kära ei millestki ja üks nimetu mees
jälgis sind terve õhtu sealt letist
minus oli üks pada mis kees
ja joobununa jäi puudu ka etiketist

minus olid arm ja kadedus ühes pajas
ja sina vaid muigasid üleolevalt
või oli see muie mis suudlust vajas
või oli see kramp vaimusurevalt

see nimetu tundmatu mees va lurjus
jälgis ja uuris me koketeerimist
see mustas mantlis sant va kerjus
ta nautis mu pilgu kultiveerimist

ons isa see sul? närvivapustuses ema?
või on mul veres psühhedeelikumid?
kes on see mees seal leti taga?
ja miks küll põrkuvad me huvid?

on õhtu möödas sa ammu kodus
jääb südamesse tühi tunne
ning mantlis mees see vana lurjus
jääb kummitama teisi hulle

nüüd tagantjärgi tarkusest tean öelda
see mees seal õhtul leti taga
oli minu enda hirm ma justkui eeldan
kes kondab ringi ei öösi maga

ma ükskord kännuämblikuna
lõin baariukse pilbasteks
ja hirmus leidsin uue venna
see sama must ja lurjus mees.

Armuasjad 3

Peale lõunat ei tohi mulle küll enam vedelikku
pakkuda, olgu see kraadidega või ilma.
Olen nagu gremlin – lähen metsikuks.

On veel üks asi, mida peale lõunat mulle
pakkuda ei tohi. See punane ja verine
ja tuksuv süda, selle naabrinaise
punsunud rinnast, kes ootab oma meest
Soomest tagasi.
Aga ta teeb seda siiski. Iga nädal.
Mõnikord lausa iga päev.

Ja ma olen metsistunud.
Olen lausa hullunud. Ta sätib selle
tuksuva õrritaja uksemati alla
ja postkasti ja kuhu iganes veel,
ning alati olen jälle seal ukse taga
kehastununa soome kalevipojaks.

Kuhu küll kõik mehed jäid?
Mis on neist saand?

Mina olen gremlin.
Alati peale lõunat.

Kõrilõikaja

Kui ma vaid saaksin tuulelohe olla,
sest viimasel ajal on tuuled nii ulakad.
Kui ma oleksin see lähis-ida kõrilõikaja
siin eestimaises septembrikuumuses.
Kui ma vaid. Kui ma vaid.

Kas sina sooviksid olla minule tuuleks
ja ehk ka üheks peenikeseks kaelaks?
Kas sa jätaksid salli täna koju?
On ju niivõrd kuum siin eestimaise
septembripäikese all.
On ju. On ju.

Kas sina oledki see elemendiline ood?

Armuasjad 2

Olete teiegi kindlasti vähemalt kord elus
pistnud peopesa küünla kohale,
et näha ja tunda mis saab,
ning kaua saab.

Sama on minu teada armastusega.

Tore on end proovile panna
ja vaadata ja oodata ja tunda.

Olete teiegi kindlasti vähemalt kord elus
leidnud maast raha, olgu see
ükskõik kui suur summa.

Sama on minu teada esimese kallimaga,
kui anda talle leidmise väärtus.

Ja kui see leidmise hetk on möödas,
siis kipub ikka nagu tekkima see
inimesele loomulik ahnus ja kadedus,
et liiga vähe ja kust see küll
läbi on käinud.

Aga vot need järgnevad.
Oi nendest on lausa raske kõnelda.

Olete teiegi kindlasti vähemalt kord elus
söönud midagi, mis muidu on nii
vastuvõetamatu olnud ja üks hetk
avastanud, et jumaldate seda, mida kord
nii väga jälestasite.

Sama on minu teada nende armastamistega.

Isiklikult olen mina nüüd mees, kes soendab käsi
leegi lähistel.
Olen alati rahul leitud summadega,
ning mulle meeldib süüa kilu tordi kõrvale.

Ja ma armastan seda kõike.

Oled

Sa oled tormakas linnuke
siristad siin ja siristad seal
kunagi ei püsi ühe koha peal

sa oled monotoonne epistel
kui ma olen kirikus ja mõtetes
riietan lahti üht vaga
ja matsakat talutüdrukut

sa oled üks tusane pärastlõuna
kui ärritunult viskan kartulipoti
nurka ja nõuan sülti ning viina

sa oled üks paras pähkel
sind ma küll purustada ei soovi
hoian sind jõuludeni
siis toon lastele raputada

sa oled solgiauk kuhu
naabrimehe koer sai maetud
peale vikati ja labidamehe
koostööd

sa oled need metsikud karikakrad
mis seal nüüd kasvavad

rongad ja mesilased on tagasi
ja sina oled tõmbenumber

oled igalpool
oled reaalsus

Armuasjad 1

Uute autode mootorid on nii vaiksed,
et ei saa enam rahulikult terrassil armatseda.

Küll sõitis ühel korral postiljon salamisi
aeda, parkis auto ära ja viisakalt köhatas
allalastud aknast.
Küll olid need tütarlapse sügavalt usklikud
vanemad, kes olid poolel teel Lõuna-
Eestisse avastanud, et kellegi tähtsa vanaema,
tähtis kingitus oli maha jäänud.

Ikka ja jälle olin mina see värske armuleili
viskaja selle suvelõpu päikese käes.
Sillerdasin seal nagu antiikjumalus.
Alati oleks nagu Hermes ise mind terrassi
trepist alla kandnud, tiigi ääres oleva, värskelt
pinotexitud sauna kaitsvasse varju.

Või oli see mõni muinaseesti armuhaldjas,
kes sõnajala õie asemel minu paljad kannikad
vanadele jaanilistele ettenäitamiseks tõi.

Oli mis ta oli, aga mootorid on väga
vaikseks jäänud.

Täiesti mõistetavalt on see armuseiklus
nüüdseks möödanik.

Kaua sa end ikka eksponeerid tahtlikult
või tahtmatult.

Aleksandria raamatukogu

küll oli tore väikese lapsena ronida puuriitadel

ja ronida puude okstel ja tore oli

isegi kukkuda ja pisut nutta.

tore oli tunda tegu-tagajärge

ja järgmistel kordadel ennetada valu.

oleks see tunne ainult säilinud

enne kui pilgud teineteise poole pöörasime

enne kui selle kulu põlema panime

ja leegid üle meie võimete piiri kasvasid

enne kui lapsealastuses vihmatants

kõik lõpuks kustutas.

kas sinagi mäletad seda metsatukka

kuhu jooksid maailma eest varju?

seda kribin-krabina alkoovi

see sama metsatukk kaisutas sind 

ja kaitses.

see sama metsatukk mis nüüd makulatuurina

sinu riiuleid täidab.

selline on minu elu tegu-tagajärg.

Naine kui ...

mu vana nahk on kulunud
ta võtaks tuld kui oleks vaja
mu silmalaik on sulgunud
ja lillakaks ta muutund ajas

mu vana pea on väsinud
ta kolksub loksub siia sinna
mu juuksepiir on koondunud
kes nüüd ütleks elu hinna?

mu talla all on ajatolmu
ma langev täht küll säran kaua
ja päevad-ööd mil pole olnud
sa minu ex ja libris haual

sa meheõgard muudkui imeks
üks miinus sisse pluss siis välja
must auk on sinu teiseks nimeks
mis toidaks sinu armunälga?

mis oleks leppeks? küll on kahju
kui valgusloomest laps näeb isa
kel sõrm on must ja pea on ahjus
et olla oma naisel lisa

mis oleks leppeks? näed sa juba
me olemise keerukust
ei enam pärsi arm ja luba
meist monument saab voolitud

Haige luule

uinu ja maga pikalt mu kallis
küll öödest saavad päevad
uinu ja maga pikalt mu kallis
küll tähedki siis näevad

uinu ja rända kaugele mu arm
kuid rada jäta selgeks
uinu ja rända kaugele mu arm
kuid meel jäta helgeks

mina tulen hiljem tulen järgi
võtan käest ja lisan sammu
mina tulen hiljem tulen järgi
võtan käest ja annan rammu

mina olen nägija olen uni
sina minu illusioon
mina olen nägija olen uni
sina minu elujoon

päev siis tasa koidab taas
lõpp on meie armulool
päev siis tasa koidab taas
lõpp on siin ja igalpool

päev on jälle täna homme
sina tärkad lilleke
päev on jälle täna homme
sina tärkad hellake

sügiselausuja

sügis on sellel aastal tulnud kiirema sammuga

ja september ei ole mitte ainult 

piimakärssade päralt

see sügis tuli hirmunult

miski oleks nagu

piitsaga teda taga ajanud nii et ta

endal mokad vahuseks ajas

õues on näha neid sügiselausujaid

kes üritavad temaga tundevahetusse sattuda

istuvad pargipinkidel ja rüüpavad

odavaid meelemürke

on ka neid hormoonide käes vaevlevaid

esmakursuslasi kes ei oska oma

leegitsemisega midagi ette võtta

ja loodavad et sügis oma vihmadega

kogu sellele jamale ükskord lõpu teeb

minagi olen üks neist sügiselausujatest

enne nõidumistundi seisan sildadel

või mõne madala maja katusel

ootan õiget hetke või õiget inimest

ootan iseend

teades et ükskõik kui kaua

ma ootan 

teda ei tule kunagi

sest ta on juba siin

teades aga ikkagi oodates

sest selline on sügiselausujate

elustiil

keskkooli ajal oli sügis minuga jutukam

keskkooli ajal vaevas mind aga kliiniline depressioon

"kõik surev on ilus," lausus sügis, 

"aga selleks, et surra ilusana, pead sa elama."

sügis oli vimpkasid täis

eks iidsed jõud ongi sellised

ta rääkis alati filosoofiliselt

kunagi ei saanud nagu päris täpselt aru

mis oli selle mõte

mis oli kõige selle mõte

aga

kõik see viis depressioonist välja

kuid kui sa juba kord oled selle enne nõidumistundi

sügiselausuja kohustuse võtnud

siis see käib isalt pojale 

ja emalt tütrele

võibolla ootangi ma teda

Vormi valaja

saab salajane tunne see põhjus/tagajärg
su pidevuse auraks ja enamgi veel
su lapselusti kirgastab päike ja vihmamärg
ning elulugu laulab kandlekeel

mul polnud usku sinu pillerkaarde ja sõlm
oli kaelas hingevoolikust
oli rippudes seljas palitu üks hõlm
mis kootud kogemusest poolikust

saab salajane tunne see tagajärg/põhjus
nüüd meile voolitud luules
saab eluhommikust päev siis õhtu
ja rippumisest lendamine tuules

nüüd meeled on kirkad ja endaski tajun
üht tugevat tunnet nii salajast
nüüd olen su kandleks ja laulan üht laulu
üht laulu mu vormi valajast

Maa sool

Ta langetab pea ja uurib.
Klõbistab siit ja klõbistab sealt.
Kortsutab kulmu ja urahtab.
Kallutab pead vasakule ja paremale.
Tema peenikesed valged näpud
on nagu klaveri klahvid,
mis välguvad loojuva päikese
valguses. Arvuti klaviatuurilt
tõuseb tolm ja hõljub,
nagu sügise varajane lumi.
Läbi vaikuse kostab tema
pominaid justkui üritaks ta mind
ära sõnuda või panna mulle
peale üht iidset loitsu.
Ma tunnetan tema olemust.
Siin ta on päevast väsinuna
ühe lahja kohvi tassi ees.
Ta pilk hõljub ja naeratus on
hääletu.

Tasa, tasa.
Ka tugevad vajavad hoolt.

Minul pole vaja tugevat emast või isast
kaitsmaks minu olemuse tasakaalutust.

Mina vajan üht kaunist hinge – indiviidi.
Üht särasilmalist kulgejat, kes väärtustaks
väärtusetut. Kes embaks oma mehelikku
või naiselikku poolt. Kes ütleks pimeduses,
et valge on ja usuks seda.

Keegi kes oleks ukse avaja, kui olen akna
avanud ja lubaks ühel iilil lennutada
minu kortsutatud luuletused nelja tuule poole.

Minul pole vaja valvurit või kasvatajat,
kes noomiks, keelaks ja käseks.

Vajan ühte tiivulist ja kabjalist.
Ühte ülevalt ja alt.
Vajan ühte sellist, just sellist, keda keegi
teine ei vajaks.

Tõugaku saatuse karvane käsi teda minu suunas.

Poeedi suhe

Peale kõigekõrgema moodi ülevust
tõstan nina taeva poole
ja hüppan ühelt jalalt teisele –
mängin ülemust.

Poeesia külmas higistan palavalt
kui sõnad röövivad sinult minu hoole
ja armastus vihkamiseks teiseneb –
sõnan kavalalt:

XOXOXO

Seitsmes rünk

Seitse rünka taevapiirilt
ujub üle laevamasti
seitse pikka mälupilti
söödaks üle parda lasti

"küljes küljes – tõmba juba"
undab uriseb rakk ja aju
meele mere käsk ja luba
"anna järgi – laev ju vajub"

(raju raju) meelemürk
rakumälu pihtas põhjas
tasa sõuab seitsmes rünk
annan järgi kogun võhma

kukub kell lööb su kägu
noka otsaga – ärkan juba
vaatan sind – katad nägu
oled ainus käsk ja luba

meele mere hajund rajust
püüdsin välja tundepala
olen ärkvel olen vajund
sinu sisse – sala sala

õhtuks jälle sinu embus
pakub mulle meremehe
tundepala püügilembust
"ole hell ja ole ehe"