udu kui kauni maa neitsinahk,
mu kõnd varajastel hommikutundidel,
see rebind on süütuse varju,
allumatust karistatud on piigi ja tulega,
tuli su silmis ei kustu eal,
koit igatseb su tulemise väge,
seniite kohtad peagi, kampreid,
siit me tuleme - peatud tavailma olud,
maailm on meie soodu.
No comments:
Post a Comment