kui suure tähe vankumatu gravitatsioon,
nähtamatu tunne,
rebinud katte, siis kesta,
sihi ja tuuma,
pulbristanud vande igavikulisuse,
armunud heitmisse,
kui pimedus, siis tiibadega,
langenute laulust,
siis inimeseks,
et veel korra tulla,
helioslik olu.
*
Meie päike säras hommikul,
kestis ja kestis ja kestis,
laulis lapsed migreensesse unne,
tulistas kriminaale lagipähe,
kinnitas neile teadmise poeesiat,
et siis, alles siis, su silmi vallutada,
loojangu eel, kui kustub isu
ja tärkab lumm, ihagi.
No comments:
Post a Comment