kõnd sütel ei tõesta midagi,
kõditab mu meheks olemise vilja,
nagu udu surma esimesel päeval, tahan ma elada,
vormuda mööda su sääri ja lõbustada sind,
kutsuda su koidikuid nimepidi,
kutsuda su köidikuid, laulda neile vabanemisest,
sinu reaalsus on põrgutuul,
see ei tõesta mitte midagi,
vanded mille me andsime, langesid sügisel mutta,
langesid lehtedena, kõrv vastu maad,
et kuulda vaenlase tulekust,
tema kabjaplaginat,
lipp pärasoodu,
oleme jahvatanud ja saanud jahvatanuks,
meistrimees, kübarsepp, klaasimeister pealekauba,
alles siis veskimees,
keegi kes sinu sees, hing teisest ilmast,
ta tuli noaga ja rebis kotte,
otsis midagi vaikusest, mõmises totralt,
keeldusime väljapääsust, ainult edasi, ainult sisse,
nagu su vooditel, nagu su isased,
et turma eel vältimatult elada,
käsi su käes, kui hing, kui süda,
petetuna nartsudest oma väikest osa näitab,
külm ja kuum üheaegselt, teemant,
purpur-taevas kõneleb kaotuse ja võidu valust,
hirmu lõpp on tulemise algus,
altarile panime oma relvad ja võidsime teineteist,
meie kehasid,
nad teadsid taeva usku, syzygy,
kõnd vetruval mateerial viib sind pimedusse,
kus paistab eredaim päike, mu nägu,
peeglid on isik, isiklikkus on homne,
eilne leiab end küüne alt, kraabitud lotopilet,
pulmaliste võit, naeratused ja vabadus,
kõige rikkamat sorti,
nagu vana mees, tahan ma vaikida vesteldes,
riieta end lahti aga väga, ma kordan,
väga aeglaselt.
No comments:
Post a Comment