kui ükski uks su ees lahti püsi,
ja nüri tera lihast läbi nüsind,
sa elus oled sama kindlalt püsind,
kuid surm - sa selle meistri klassi,
need inglid ulatanud sulle tassi
mille vedelik ei verest lahtu,
sa palun - lihtsalt ilmast lahku,
me pungal kaasa teisi lauluhääli,
sa oled jumalikust sumbest kimääri,
kuid nüüd on tulnud lahkmel aegu,
me surematus surma vaegub,
sind tervitame - tuisku, tuuli,
kui südamesse armukuuli,
näed sõpra vanas hädas, "aita" ,
ei tedagi saa ilma laita,
me palju küsitud ja nähtud, "näita",
su suurust reaalsus ei saa väita,
ta tuleb sinu teadmis-vallast,
kui lahke sõbra elu näljast.
No comments:
Post a Comment