Empyrean

meie isad on laulnud sellest, häälitsenud rohkem,

oma uduses joomarluses, selle unes,

kuidas jumalad on kalgi emanatsiooni vallatus,

selle rahu, 

kui sume rahu, sume rahulikkus liigutab nähtamatu sõrmega, liigutab vahu,

teeb sellest maa ja teeb sellest taeva,

teeb sellest mehe, teeb sellest naise

ja kõik mis jäänud nende vahele,

<>

kuidas kasvab usk, kasvab seenena nähtamatusel,

olemise talumatu niidistik, kergus,

ja sina, riietega heitnud kaitsed, avatud,

südamlikkuse esimene pilk - universumi väravad,

loobunu kehastus, selle vali vaikus,

valjem kui sünd, kui selle sünni surm,

mis meid nüüd kokku tõi,

<>

peata olen selle ratsanik, kes kostnud taeva laulu,

emata imiku jumalik kisa,

narr, kes otsinud rändajas puänti, valet,

piletita, kõigest selle vahel, sinus,

nahal me teame oma hinda, teise nahaga,

kodus me tajume rändu, 

<>

aga isadena pole meid kutsutud, emadena mitte,

selle turma ja turmast tuha puhub tuul,

teise aja tuul, tulevik…

tulevik, mille paat on avaruse lainel,

mille paadis on vana, 

vana ja väsinud mees,

<>

ma olen näinud halli enda kujul, suuta suudelnu,

olen palunud valgust, näita teed,

siis lahvatava naeru pimestav pahvakas,

hambutu klistiir, eksistentsiaalne mõrv,

libeda noa särav tiib, selle teravik liibumas õhtusse,

kaisutamas maailma südant,

selle artereid,

<>

võisin vanduda karmi naise kuju, kuldne,

tema ahistus oli armastada mind, 

see säras taevani, kus mängisime kaisutusi,

kus sõlmisime roostest kette,

nende selestiaale, purgatoorium on läbi,

tule valguse kätte ja pane relvad maha,

istuta üks taim, nad ütlesivad pominate keeli,

masajate madude keeli, selle ilma keeli,

aga langenule on kohad krooni paika,

ta langend piiramatu piirituse kõrgusest,

kõrvad mis kuuljaid ei käse, ei lastuid ei lase,

hääleta tuul, mis kutsub hiite-koori,

tipud rebimas imikuna ema südant,

selle masajat kõhtu, taeva tapu mao nahka,

sinisem kui sinine, nad teadsid meie teadmiste valu,

nad ei ütelnud, midagi nad ei ütelnud,

<>

ma andestanud olen palju, palju on veel,

nende jooks on nägemiste ulatuses,

ulatanud käsi ahtaks aga mitte sind, su valu,

sinu pisaraid ma vaatan mõnuga,

need kasvatanud hinge, see õrnutsejalt küsind,

eraldusteta lahkust, küsind tuge,

nagu mutt, pime ja varsti vana,

teise valla ingel, isade pudulojus, 

selle armastus, kohe kogend valgusena,

tuult ja selle lapsi.