ta on kustumatu janu, pimestav helk,
ta on müstikute hirm, veatu voog,
ta on su lähedaste arutus, olemise avarus,
sõlmed, mis seotud kinnastega,
tema, nagu sinagi, on küsinud kergust,
varjamata tänulikkusega öeldud sosinaid,
kihutavad sinugi vagunid viimastesse tsoonidesse,
et madu tutvuks oma sabaga,
et päev kohtuks ööga,
et armastus kuhtuks vihkamisega,
“nüüd on lõpp”, sa ütled,
kuid peatud meenutuseks,
“inimene olla on uhke ja hää”,
seda ei arva keegi,
kui lükkab oma rahnu Tartarusel
ja teab seda mida nägija ütles pimedusele:
“tule koju”.
No comments:
Post a Comment