Iter

neil riitustel ei hallaohtu noorust käsi,
ei peagi keha vananemisest väsi,

neil tuultel puudest puudub räsi,

mu peast on puudu sinu käsi,

kui sõrmkübarale sümbol gravüüri,

me laev on paradiisiranda tüürind,

nii vaikuses me naeratusi palveks,

me suudlused on armastusel valveks,

kui ahta ahnus veaga silm lööb vette,

ei kanna keegi oma risti ette,

vaid päiksepoolses toas me sumbu sisse,

kui vabanenud elust umbumisse.