ootamatute plahvatuste hilinenud kõla,
hilinenud kaja ja miski veel, see miski,
mis nimetamist ei vaja, see miski,
kus avaldub kandjate pärus, näotu seeme,
veel idanemata, äsja heidetud,
lennul unustanud oma tiivustuse,
aga siiski, veel nad hiilivad kõrvust mööda,
teadmiste koletu ja valju tõesus,
unustuse määramatus, ehk teise selja tagune,
kuid need olid need valijad, kes lõkke valgel tantsisid,
pidused silmad peegeldamas ajatuid tõdesid,
aja sooned voolanud välja, hapnikuvaene veri,
ristidel lebavad kaelapruukijad,
vihaste meeste ja naiste mahl, kannapööre paratamatu,
et virtus harmonia, et selle sarnane,
tüümian su isa haual, valged õied unenägudesse,
väravad ja nende väravate tagused kirsipuud,
meie reisi tähtsus ja sellest loobumine,
et saaksime kaelustada neid, keda pidasime unustatuks,
nüüd siin, müstiliste düünide tolmus, neoonsed osakesed,
kõigil tema tumedast ainest autogramm,
toodud siia sinu uskumiste tiivuliste sõnadega,
olemise tõestamatu üdi,
voolanud esimese puu esimesest sapist,
kõik sinu oskused, hetk nende seadmustest,
veel mõni avastus, veel mõni kord,
siis paradiisi koidikul, valguse võit,
sinu nägu ja nimi kogu asjaajamise toreduses,
tänutunne, täna, see saagu,
tänutunne, täna, sa oled.
No comments:
Post a Comment