Lubamise hoolest

Lahkugu koledad kuued, silmad vesised ja pahupidi,

õigustuste ja valede virr-varr, narmas-naeratus, omaette ooper,

siis vandugu veel sead ja nende kärsad paremaid palakesi,

vandugu seal, kus pole mind ja minu kuningriiki,

tõre-türamaiguline, pärast feoodi ja keeldutud kummardusi,

naiseks olemise pahupoolel, mehest veidi vasemal,

"koos loome me midagi enneolematut", kui vaid,

kui võikski, aga siiski mitte,

sest pööratud põse ja löögi vahele saab vaid aeg jääda

ja aega mul pole, kas pole tore,

nüri nuga ja tilgake verd, kupitsad smblased –

aetud piire ületades, nendel, kellel jäi puudu olemisest,

sai võidetud kodutunde tarmukas soojus,

kütkestava leegi peegeldus jäistel akendel, 

rihma ja noaga, habe ajamata, nõretav valelikkus,

barista, kelle kohvised sõrmed ajasid kubemesse vagusid,

neeldusid mööda soonilist ja nahkset tandrit,

lahkugu segadus, saabuva valguse avastus, 

lubamise ajastu, saagu, saagu, saagu,

et rahu ja vimmusest roiet, kadunuke kallis,

keelitada uskumise tähe all, piisab armastajatest,

loobumise kuldreväärist, nahkhiire tiib ja rebase händ, 

sureva kaelkirjaku karje veel enne,

kui lubamine saabub koju, juba saabunud,

puhastab koridoris saapaid lahingumudast

ja astub, mehise natuurina, tuppa,

laud juba kaetud, pirukad soojas.