suri kusagil kaelkirjak,
vajutas oma kohmaka kaela vildakil õlale
ja paiskas maha oma vägeva kere,
laigud kui mustad augud, päikese hääbuvas siras,
et roiskumisele ei jääks jalgu
ühegi irvitaja lõust,
et kallimaks kui minetatud,
saanud vääringu ja vääringule vastava templi.
Ülearuste taakade bestiaarium, mille ikonaaž
meid kõhetuid koletas,
samas kandis ka toredust teadvuse kestes,
kallid ja kullast, kasvueale vastavuses,
põnnidest küll üle, kuid mnemooniliselt vahetud,
kussutasid nad meid unele,
hordides kalleid ja hordides kuldseid.
Segades välimist peetust teise mustriga,
süveneva pühamehe pilk,
pillimehe moodi pika iluga, siiski pill,
millel puudu mõni vedru ja rattake,
traat ja keder, heli ja noot,
vesi selle veskile, hoop selle makku,
aga võidus kindel, selle janu kustutatud,
et maailma loomisele jalgu ei jääks,
su sirkel päripäeva.
No comments:
Post a Comment