Mökitajate uuest kuuest

Sellel, näiliselt kuumal suvepäeval, 

mis sama palju päevi tagapool

oli lasknud sündida oma värvitul kaasal,

ei kantudki niivõrd läbipaistvaid hõlste 

ega surutud suust sisse seda head-paremat,

kusagil agulitaguses uulitsas, enne rünkrohelist vaksalit

ja tema eest läbi tossutavat vedurit, kes maona siugles

lõputa metsa ja taeva vahele,

keelitas üks koolijüts teist suitsule,

sigeretiving hinge all, paelus neid marakratte

lähedalasuv sipelgapesa, 

mille asunikud oma mõistmatuid hiiglaseid

tähele ei pannud või siis ignoreerisid sellise aplombiga,

et mõnel teostamatul härral oleksid luksed tekkinud,

neist marakrattidest oleksid saanud härra J.

ja härra P. , kuid kui nende elude ja olude vahele

poleks lipsanud nende samade olude sunnil 

sündinud surma, kes oma doomino efektiga

sünnist oli valinud võtta viimast,

oleksid nemad vististi kärsatanud viimase kui olendi

sellest roigastest ja ussipurust kootud pesast,

aga seda ei juhtunud ja kui surm oli võtnud selle,

mida võtta andis, jättis ta langevate lehtede salus

männialusele sargale ühe võõrapärase galanthuse,

endal näotu ilme tõmmatud viimaseks irveks,

kui seda näha oleks suudetud,

nüüd suurte kivihiiglaste moel, 

ehit mööda venepäraseid jõgesid, kannustasid mõnede vaimud

õhtukristallidena suve esimesi kiiri, 

kinkisid puutepunktide võluväge oma sootutele kaasadele,

aegade vahelduse ning mõnude eel,

sood kõik upperkuuti, mõnel linn peal,

rist ja omasoodu, palgid kõik Maarjamailt,

ehit mööda venepäraseid jõgesid,

see ja mõni teinegi, kihulaste pärismaa.