Vaskpeegli lauluke

Seal – teise taeva, teise tule valgel,

kord ütles, üks meist näotuist, et siis kui need, 

kes valjemalt vagadust on kiitnud, 

langetavad tühjad pilgud,

saab vabaks tõelise pale ja see mis kirjutatud

ridade vahele, avab end eba-mõtlejale,

pisaras peegeldumas see tõeline –

kõigi müstiliste andumuste varakamber, 

filamentne kuid kõrvulukustav tasakaalukus,

et kõigis neis, kelle vaim üksikuid radu oli käinud,

üksikuid palakesi närinud, üksikuid kuid kindlameelseid 

sõnu üksteise järele seadnud, oli tõusu ja gladiaatorliku sihi 

mitmepealine lohe, või vähemalt selle lohe hing,

essents essentsi pärast on küünlale hakatuseks,

vaskpeegli ees mürri põletav mudane munk

ei leiutanud uusi sõnu, et avada tuleviku väravaid,

vaid küündis oma pika teadvuse laengus

enese loomingu avastamata radadele,

seal sümbolitega ukse taga kohtas ta teist omasugust,

lollitamiste ja tõsiduste vaod, küntud aja poolt,

näotus veel hingepõhjas, peegelduva vee taller,

altar, valgus selle suunal, miski veel,

siis vaid vaikuse hetkeline palang,

kristallide ja superkuma sees, 

tajutava tundmuse ja vaheduse särin,

monumentaalne olek, küündinud olemisse,

miski veel, kantud rõivad, 

punase ja valge magus-mõru nõiv,

miski veel, udu sulgi kitkuva taadi taskus,

miski veel, seismas õhtu ja hommiku vahel,

miski veel, sõrmed vaheliti, sõrmused mutta,

ja pärastlõuna päikesest mööda, järgmise hommikuni,

hommikuni, mil tohtis nutta.