mõni pihl ja mari selle tarvis,
sirelite ja toomingate teadvus-kestev aroom,
mootorimürin ja kuuri alune masuut,
isa tuli koju, isa tuli koju,
siinsetel on palju öelda,
kui kaduviku suletud uste taga lasub pimik
ja fotonurk oma sünteetika ja tilkuvate polaroididega,
käsitsi tehti seda ja teist, käsitsi nauditi ennast,
ajakirjadel oli peegelduv kate, lõhnas saladuse järgi,
siis kõhutati naerda selliste suunal,
kes ei teinud vahet, pätimütsike ja soe pirukas,
hakkliha ja sibul tilkunud paberile, krõbisevad kütked,
viimased kroonid, õhtuks tuleb tasa ja targu,
"atva, atva, atva" – jooksvad koolipoisid,
higi ja häbi hais peidetud jäikuse taha varjule,
näha vaid nende sisemiste laulude saatel,
kuni möödunud aastatuhandeteni, kuni nendeni,
kes pole palunud end tappa.
No comments:
Post a Comment