kelluke udusulise peas ja keski veel,
veel enne mitmemanajapäeva, kunstnik nimeks –
artisan lausa, ei-tea-mitmendat manajat,
lausa tuulispasaga võidu, suurema teadlikkuse poole,
kelle hooleks on poodu ja see mis loodaks.
"Otsib, ajab hõlpu taga."– kellega, kuningaks,
siis, tänu tundmata, võhmast ja rihmast võidunud,
otsingu taga, pärispäev ja horisont ilma seda liiki purjeta,
valge, valgem, valgem kui effemmi sahisev staatika,
neile, kelle kodu oli jäänud salasilma taha varjule,
neile – mureta määrdunuile, neile seal.
Koguks, kelle kogus oli salamandri tarkust,
hoiak selline, hundinui ja hundivesi,
mõlemis mõtlemisvõimet, paadunui huvidest,
Peipsi tagant toodu, Peipsi taga loodu,
sünnitanud viite imet, imenud pöidlast mööda,
otse allikaisse, teemantite mõõtu ja andmata,
neist siis uksed, siinsele tulevikule,
Peipsi taga poodu, Peipsi taga, nöörita.
"Sind – va vaskussikest, teadsin Aadamast.",
nõnda teati meidki, varandust natike, tutike püsti,
purpur-päike, purpur-päike, purpur-päike,
aga need, kes olid unustanud looja karja igavese elu,
lubadust kandmata, tubaka ja viina, mõdugi haisu sees,
oksendav Jeesus-laps, joobunui unes, mõni nägu veel.
Aga Maarja oli läinud, ürp see üll, külmast räsit,
kivikujude emand, nende surnute eest, keda veel ei nähtud,
ta nuttis…"Aga Maarja oli läinud!"
No comments:
Post a Comment