ei kõnele surnuteriigi esindaja selle valvuri keelt,
kelle õlul torm ja tuli-vikat,
kelle sundusliku ja mõnigi kord andumusliku naeratuse taha
jäid otsustus ja sellele eelnev vaimuvärk,
nagu igaühega, nõnda kostitas ka tema oma vähest aru
pikkade mõtisklustega tühistest asjadest.
Neli tolli edasi, süld veel mõõtmata,
korra ja kaose Nautilus ning meri, kelle piisk-suudluste
rodumus kastab kauneid naisekujusid
pikkadel ja sügavatel fregattidel.
Padade ja valge kastme sees hulpivad molluskid,
võtnud oma manustajate pilgud,
krigistavate hammaste ja koduigatsuste päevases unes
vallatleb meremehe kotermann,
nagistab lahti kõik tapid ja koormad,
ulub teise tundja kuuni, kuni muud pole jäänud,
kui vara valminud migreen ja skorbuut,
hambad, kui ehted valgetes kaeltes.
Käsundus, mille suurustlev hoiak meidki nõutuks jättis,
argonaudiline, kuid siiski meie laevale omane,
sihiks kuldvillak selle teadmuse näol, tõde kui selline,
aga siht, mille käegakatsutuvus jättis soovida.
Lõpetuseks ja uue jätkuks paluti meid nägusid näidata,
kirjutavate bardlaste suletäiteks, kiidulaulu sõnadeks,
hei-hoo, hei-hoo, hei-hoo,
taht on juba läbi, nüüd veel unele,
udupasun kaigub, nüüd veel ärgata.
Nüüd me ärkame.
No comments:
Post a Comment