Ära tapa sõnumitoojat

Ja ma väga, väga lootsin, et ma ei sure ära.
Ja ma väga, väga lootsin, et ma ei sure ära.

Kõhukad naised punaste ja kollaste värvide hajus,
vapsikute kiirabi, kõigil emotsioonitud näod ette õmmeldud.

Kes rebis mu särki, kes registreeris kuulihaavad, kes palus
hingamiseks ruumi ja kellegi võõras hääl kasutas tundmatuid
kuid arusaadavaid trafarette, niidid ja nõelad ja eklektiline
valgusmäng.

Võikad tunnelid ja lämbe suveöö, mille lõpus ei paistagi valgust,
ei paista tulevatki.

Kuhu on jäänud armastus, ükskõik kui vigane, minust, sinust,
elust enesest?

Keerasin oma verist pead kanderaamil pisikese
külapoekese ees seisvate laste poole, kelle Jockeri mahlapulga
rohelised osad tilkusid minu punasega samas aeglases aga
kindlameelses rütmis.

Tilk ja tilk ja tilk, tilkus minu elamise
kella seier inimese kesköö poole ja mitte keegi ei suutnud
takistada minu sisenemist terra ingognitasse.

(Siin asuvad lohed)

Kusagil karjamaal ärkas karjus ja tundis ninas lõigatud heina
ja kastemärja muru lõhna, igas piisas osake mind.

Eelmise sajandi vürtspoodnik, kes tormas minust aegade
sagina saatel mööda, irvitas oma pesemata ja pruunide hammaste
välkudes, kui ma mõistagi endassetõmbununa endast väljusin.

Torm oli tulekul ja ma tundsin seda oma igemetes, tundsin seda
oma võõraks jäänud jäsemetes.

Vajusin sügavamale, sügavamale, sügavamale,
kuni polnud enam mõtet. (Tegude alguspunkt)

Argiste murede väärtushinnangud moondusid sekundi murdosa
jooksul ja kõik mis vähegi oli pannud kord mind kulmu kortsutama,
saavutas tähendusetuse mõõtme ja see oli hea.

Uskumatult hea, nii hea.

Olin suust suhu langev süljepiisk sõprade armumängus,
närtsiv kaaslane suvelõpupeol. Olin kolm punkti selle lause lõpus ...

Uskumatult hea, nii hea.

Igatsen vanade ja oranžide esta-2 vahvlimasinatega tehtud
pehmeid vahvleid, neid mida salaja laua alt noolisin kui kullast kallim
emake teeseldud pahurusega keelas mind, hääles armastuse toon.

Enne lõppu ütlesin fin ja sealt ma tulin.

Uskumatult hea, nii hea.

Õhtumaa viimane laulik

Pärast urineerimist, mis jättis putuksilmamullid
jälkkollasele veele, sai tema mõõt täis ja ta virutas
potikaane alla sellise vanamoelise plärtsuga, mis
naabri Viivi aegunud kumerustele randid jättis.

Hiljem ajas ta end sirgu ja haigutas hülge moodi
nõnda et terve maja kajas. Velvetist räbaldunud rohelise
pintsaku all magas süstlajälgedega naisolevus (õhtu)
kelle jalgadest imbus tuppa imalat ja visuaalset aroomi.

Sajapealise taarajumala altaril seisis mäkbuuk ja selle
mäkbuuki dokumentides leidus 476 leheküljeline
teos, mille punktide ja komade ja hüüumärkide
ja küsimärkide ja suurte algustähtede ja metafooride
ja allegooriate vahel ja varjus pikutas see sama olevus
kes voodis ja sama kes just hetk tagasi tõtt vahtis enesega
oma uriini peegeldusest (kollatõbine).

Paremate päevade varjus kirjutas see viimane omasugustest
ekleeritükk hambus ja ei hoolinud viie taju puudumisest.

Kui ainult saaks paberit määrida.

Üksinduse tarvis oli "õhtumaa viimane laulik" end
osadeks jaotanud ja võis nüüd rahuliku südamega
olla nii kaabakas kui hurmur, sandaalikott ja ploomimahl,
viies ratas ja kasutatud pesukaitse, rott ja lammas.

Kuumadel suvepäevadel enne äikesetormi valutasid
tema liigesed, kui ta end ägades niitmata kraavi kaldalt
püsti ajas, leides eest oma vahuse suu ja pausile pandud elu,
kirudes ellujääjat ponnistuse eest. (Hiljem näeme).

Väga palju hiljem.

Kohe tõesti väga, väga palju.

Emerita

Sinu päevinäinud koduukse ees,
mille trepinurkades kasvasid ebaküdooniad,
ei viitnud ma vähematki aega, et suruda huuled su suule
ja maitsta seda jumalate nektarit. Kas sa hoiad silmi lahti? –
küsisid sa minult, kui sinu hallide pupilsete liustike orvadesse
kadus mu peegeldus. Päevavalgus oli hajumas, hajus ka noorus.

Kiirustades väravast välja, koperdasin ma oma jalgade otsa
ja teadsin juba siis, et kõigest inimüürikese hetke ja üks kolmandik
elu pärast võtad sa koos oma kodinatega ka mu hinge ja ei vaata tagasi.

Kõige korduvama väljendina astusid sa enesest välja,
lühikeseks pöetud siniste juuste hulk riivamas kevadist maanteetolmu
ja valge kõri, mida kordades südnsusetumate hetkede vallas olin
enda peaos hoidnud, paljas. Udemed su kätel jahedusest püsti.
Orgasmiline elu – siit ma tulen – kajamas su sammus.

Öösiti pole taevas ühtegi pilve ja kõrgrõhkkond avab jahedale
õhule tee pigitunud kopsudesse, mariinsinisele taevatahvlile
on korstendest tossuga tõmmatud paksud ja valged kriidijooned.
Justkui hoiaksid nähtamatud käed maju marionettidena.

Ja seal hõljub su vari, hajub öösse. Keeldun uskumast oma silmi
kui seisan, et puhata ja sa korraks, vaid viivuks riivad oma
pehmete pisikeste sõrmedega mu põske. Kõik elektrifitseerub.

Elemendid aidake!

Vanema mehena meenutan ma hea sõnaga üksindust:
Oli üks nunnu naine. Mis ta nimi nüüd oligi?

Caliche kõvasusega ei liikunud sa paigast ja ei liikunud ka lihased
su näos, kui ma ennast avasin roostes ja varem avamata metallist
kirstuna, mille iga mikroskoopilisem moment kõrvust läbi vilistas.

Kuidas võisime me varem üksteisele naalduda ja õrnusega sosistada
neid sõnu, mida keegi teine justkui varem poleks kuulnud. Gesundheit.

Hoidsin su kätt, kui sa vihast vahutades telerist sooblite jahtimist jälgisid.
Nüüd olen minagi siin sooblinahkseina su kaela ümber, võimetu hingama
ja võimetu liikuma.

Nõidumis tund on löönud ja mina olen 21 grammi kergem, sina raskem.

Kuidas ei võinud ma varem märgata su naeratuse sära ja tunda su
huulte verist soolasust kui pärast jooksu ei vaevunud me end pesemagi.
Kuidas riided olid kleepunud meie kehade külge ja imalad lõhnad, mis
võõrale jälk, sai meile nõnda kalliks.

Kuidas noorte ja kevadiste puudena voolasid ka meis elumahlad.

Sa pöörasid selja ja jäid igatsevalt vaatama tagasi, kui ma endasse kadununa
lõhkusin igapäevaselt meist osakesi. Raiusin meie olemise salapärast
meie kahvatut ja õrna tundmust, mis nüüd selge taeva all kutsub
kõiki meie hetki üheks looma. Üheks armastuseks. Jah üheks.

Siin me oleme siis sinuga ja siin on see, mis meie vahel – äsjasündinu,
kelle haavatavusest ja nõrkusest ei mõistnud me enne hoolida. Siin ta on –
see mis lahutas meid teineteisest. Siin on meie kahetsused ja vimmad,
siin on meie kurbused ja räpased linad, endised armastused ja endised
minad.

Aga väljas paistab ju päike, miks ei võiks me vaadata sinna, las ma hoian
sind käest, koos on toredam. Selle aasta esimesed soojad ilmad.

Las ma vaatan sind, mu kallis.

Ärkasin hommikul enne sind ja kütsin ahju,
kütsin pliiti, kuulasin podcaste ja küsisin endalt:
kas see ongi see mida ma soovin?

Kui miski on loodud endale kättesaamatuks,
(see loor silme ees), siis see miski saab su kätte.

Mäletan sind ja sinu laigulisi välivormi stiilis pükse,
mis liibusid su pehmete valgete reite ümber
ja su valgeid hambaid justkui valgeks võõbatud aed,
kus taga peidab end roosa ja suudlustemaias nooriku keel.

Kuidas võlusid sinu pisikesed jäsemed mind ja su pea,
mis mõtlemise vaevast kurnatud, (las ma võtan su valu).

Mäletan oma räsitud mustreid ja vähimagi vaevata
kaotatud eneseuhkust, oma pohmeluses päevi
ja võpatatud südant. Soovisin sind, kõigest sind,
ei kedagi teist.

Nüüd soovin teisiti: vali end, kasvõi kord, aga vali
ja ma olen siin, sulle toeks. 

Ärkasin mõned kuud hiljem ilma sinuta,
kütsin ahju, kütsin pliiti, kuulasin podcaste
ja küsisin endalt: kas see ongi see mis ma soovin?

Paistab nii.

Kõik minu unistused – sinus ja sinust
ja peale selle pole mul mitte vähimatki aimu,
kuidas kurat me siia saime. Mis vägi suutis
sünnitada nõnda kaost meie laialivalgunud
päevades. Päevades, mida mäletan vaid sinuga.

Mis paganama päralt lasime endil juhtuda
ja juhtus ju nii mõndagi. Nii mõndagi armastusväärset.
Nii mõndagi kahetsusväärset.

Minu moondunud reaalsustaju näeb minu igapäevastes
võõrastes tutvustes sinu nägu ja olemist. Päevade sinises
kumas kukuvad vihmapead pärast taeva giljotiini langemist
ja õhtuhakul kui vint vilistab võsas ja kõutsid sinu
nunnutamist ootavad meie kunagise ühise kodu trepil,
võtan ma enda embusesse meie tekid ja padjad, millel
veel sinu lõhngi ja kõik mida ma pole suutnud unustada
kristalliseerub kuniks sinustki saab midagi loetavat.

Nõnda tähtis ja igavene oled sa nüüd mu kallis, loodan et oled
rahul, miski mida lubasin endalt laenata. Võta nüüd päriseks.

Minu tänutundele jäid sa ette, just nagu minu igale päevale,
minu igale ööle, vabadus mis antud ja vabadus mis võetud,
sest vabana ma end ei tunne. Pole minus ükskõiksust, ei
vaenu, ei armukadedust vaid ainus valik näha sind naeratamas kordki
veel, pärast meie suguühet kui kõik meie ümber kaugeneb ja ainult
mina ja sina jääme, hinged ja kehad tantsisklemas elementide laengus
ja meie ühtimine talletumas igavikku.

Ma kuulen su kutset mu igavene, mu jumalanna, minu kuu,
minu sära ja koos võime, jah koos võime, ja koos me võime,
kui sa tuleksid ...

kui sa vaid tuleksid.

Acheroni õied

Homerose jala varjus peesitas pisike, karvutu,
(kui inimene, siis ehk ebalev), putukas.

Vikerkaare rohelise ja helkiva soomusega tiivakatted
ja sõrin, kui ta end ringutas. Sõrr, sõrr, sõrr.

Homerose-jumal vaatas ja imetles. Vaatas kauem, kauem,
kauem, kuni päike loojus ja ta ühtegi mõtet polnud mõlgutanud.

Siis lõi putukas talle hambad päikesest paakunud kanda.
Sõrr, sõrr, sõrr tegid pisikesed läbipaistvad
tiivad. Sõrr, sõrr, sõrr ja loojangu poole.

Homerose-jumal laulis Achilleusest.


Paar päeva hiljem: Acheroni kaldal.

Homeros vaatas suurt musta lindu laperdamas
köetud taevast vete suunas. Enne sulpsu riivas
päike tema silmi koledal kombel. Kombest sündis
tumedapäine piiga, vesi limpsimas heledaid rindu
ja Aphrodite nibud jahedusest tärganud.

Piiga naeratas ja suunas suust veejoa tema poole. Tema
käbikarva silmad pilkusid. Kehal tantsisklevad piisad
silitasid Homerose südame roostes keeli.

Ära piilu! – sõnas vallatu naisehääl ja ujus tagasi,
kandes endaga Homerose hinge.

Homerose-jumal laulis Charonist ja Acheroni kaldal
õitsesid viimast päeva Acis ionica valged ja nukrameelsed
õied. Vaese mehe õnnetoojad – rikka mehe kurbuseks.


 Paar päeva hiljem: Pelioni jalamil.

Kui Homeros silmad oli sulgenud päevade lõpus, paistis
tema pea kohal pilvitu taevas ja igaviku hõbelinik langes
pool-läbipaistva kiudekihina alla kullasele liivale.

Sügaval karjete sisimas uinus pisike poiss. Pehmed käed
silitamas tema põski. Öö hakul pühkis Homeros silmi
ja jätkas teekonda. Kogu elu on justkui Pelion Ossa peale,
aga elama peab. Aga elama peab!

Aga elama peab!

Iga mehe sadamas leidub üks väeti armastaja ja üks vapper,
mõlema pilgud pööratud sissepoole.
Üle lainetava vaikuse ja koguneva tormi.
Näeb vihma moodi välja.

(Tuleb küll, kus ta siis tulemata jääb)

Marmorist kujudega väljakutele kogunevad hingematvad
elajad kui üks teise järel risti lüüakse, kõigil taskud
pabereid täis.

Olme pole kunagi rikkunud meest, rääkimata naisest.

(Mis siis täna viga)

Kõikenägeva silma sümbol ja numbrikombinatsioonid.

(Elaja märk)

Minu sümbol on elu.

( Kuidas võtta? Kuidas võtta? Kuidas ikka kui nii ja naa
ja veidi teisiti)

Veidi paremini?

Automaton

Kui mu südame asemel tiksuks valitsejate kuldsed seierid,

mis laulaks palvena idaneva vilja eel?

Kui palgeil teise päeva habe ja habeme vahel kaks silma

kui hõõguvad söed. Mis sõnu ma ütleksin endale lohutuseks, 

kui jalutaksin taas lapsepõlve radu, kui silitaksin neid

kuldseid kiharaid ja maitseksin neid pisaraid? Musta mere 

soolasus jäänud tulevaste vihkamiste tarvis aga siiski just siis

olen otsustanud jätta selle nii kuis seda ja teist.

Terve tund ja päev ja aasta, kurat, terve elugi jäänud minu päralt,

kõigest minu, kelle lunastava kurbuse mattis

esimene lumi ja kelle aknad on surreski tänavapoolsed,

piimakärsad kilkamas. Minul ainult karupüksi sügelus, siin

ja seal. Terve tund ja päev ja aasta, kurat, terve elugi.

Ja kui mul pole logost, siis pole vist sinulgi seda, sest

keegi ei või mõtteta või sõnata puudutada olemise tahumata

kristalli. Kaosest vormivale lapsele planeet, kui

saarteta vesi. Kui mereline kaugel, kaugel, kaugel silmapiiril,

juba läinudki. Kui sadamas veel jäänud viimne roheline paigake, 

kust hõiskamata igatsevalt piidlesin kord sind – silmapiir.

Ja kui minu armsad ja minu lausumata mõtted, võõrastest puutumata,

ehk mõnikord öösekski jäänud, laksuvad mööda värvilist rannaklibu

ja varbaid lakub kütmata toa jahedus, tekinurgad kõik sissepoole,

siis võivad nähtamatud andestajad peatuda sest teekond on pikk

ja ööd on siin pimedad, nii pimedad. Ja öödes on asju.

Teha sissepaigutatud tegevusi sest töö tegi õndsaks te esivanemad

ja kurvaks te vanemad, kui elu oli rügajate panipaik, räästas tuli.

Suvel sohu maetud valgusandjate rodu, kes talveteel suuskasid

murdnud. Jah teekond on pikk ja ööd on siin pimedad. Ja öödes on asju.

Ning kui kord on juba kohale jõutud, avab vaiksete kogude sõnatus

väravad. Uksed ja aknad on pärani, tolm võetud ja katlas tuli, harjavars

pehmes peos, naeratus üll. Seal paistabki mu kodu, seal paistabki, seal silmapiiril.

Jumalate afäär

Kus oled sa – ingel nii muidu, kelle südamesoovide

järel liiguvad sipelgad pesades, kelle õhkavalt

noore jugapuu latva ronib põline kütt, kelle

piirid jooksevad mu ahastava rusu jalamilt ja kes pole

tänini võtnud vaevaks anduda räpastele ükskõiksustele,

mis minul juba sündimise hetkel silmavarjuks? Kus oled sa?

Sõnu, mille lausumine tooks häda paraku vaid kogenematule

ja valik, mis vaba vaid teeskluses. Kus oled sa – tõrelev

päevavalgus, õhturoosas kleidis? Kus on su mitmetimõistetavus?

Kus oled sa?

Sa ei saa armastust koera moodi kutsuda, ei saa maitsta

pettumiste üdi, voolavat iseloomu ja kõigi tarbetute esiema –

kodutunnet. Sa ei leia maetud või matmata kirstudest

punapõskseid ja vagasid. Pole lahkel lahesopil hingematvaid 

küsimusi – sinna lähen mina. Pole tänu ustavate ja mehelike

lõugade kriginast ja raginast. Pole pinges naeratusi. Pole sind.

Ja kui möödas on aasta  ja ülemiste väravate teravad

ja mustad tipud kõditavad sinitaevalaotust, kui tänavatel on näha 

vaid meelemurtud vaime, siis astud sa endast välja ja kõik

oleks ehk hea, kui mitte parem. Kõik mis varem vanale

usuks ning koormaks, kõik mis minu lõhnaga. Selline 

oleks sallimatus korda rõõm. Rõõm mille järel on moodne olla.

Andesta mulle mu pisarate salapära, ei tea minagi neist. Kuidas

muidu võib tõeline armastus veel sündida? On ehk juba olnud,

olev ja tulemas. Tõeline ja vaba, sinu ja minu vahel. kus oled sa –

ingel omasoodu. 

Kus oled sa?