Minu naised

Minu naised pole õõva täis kurbmängud, pole nõrgukesed
kelle kleidisaba lohiseks mööda jäätunud järvepinda.

Minu naised pole naiselikud, ega ole nad ka mehelikud.

Minu naised pole kodukanad,
kelle juukseid katab jahutolm ja kelle ümber
heljub hommikupudru, kohvi ja unest tõreda abikaasa
hõng.

Minu naised pole tähtsust täis ja vaatenurga tiheduses
ägisevad, veel pole nad üksikud ega liigitatud,
pole sotsiaalsed ega poliitilised, pole poliitiliselt
korrektsed ega mahasurutud.

Pole kusagile upitatudki.

Minu naised on mõte, idee, lootus ja unistus.

Minu naised on hetk enne ja pärast suguühet,
kui korraks, vaid korraks, langeb valede loor
ja melanhoolsus oma vaheda teraga kõige
soojemasse kohta mind tabab.

Minu naised pole inimesed ega loomad,
kurat, nad pole võibolla olemaski,
aga siiski minu naised on ehk, kui nad üldse on,
läbipaistvad ja suhteliselt defineerimatud.

Minu naised elavad elu, mitte elu neid
ja veel on minu naised puudutus enne unne langemist,
olgu see ema või kallim.

Puudutus – see nahk naha vastas, kuumav,
ürgerootiline tundmus, suudlus, mis röövib
lapse surmahirmu ja lubab igavest elu.

Minu naistel puuduvad aated, nad ei otsi igavest elu,
igavest mäletamist, kuulsust või au, ei vaeva end
ja teisi väärikuse nimel võitlemisega, et siis kosta
kõigi hindajate kahjurõõmuks: vaadake mind.

Jah, need minu naised, kui nad üldse olemas olid või on,
võrratud ja müütilised, võivad kannatada katku
ja seenekujulisi pilvi pärastlõunase tee kõrvale,
vaadata mind puhkava libu pilguga ja endiselt
ärata minus meheks olemise sünniõiguse.

Kosta kõigi nende teiste naiste nimel,
et milleks siis veel kui mitte tulisteks mängudeks
ja armastuseks, sest on väidetud et
naine on pool inglit ja pool hoor
ja et mehe ja naise katuse all
peab põrgu ja taevas käsikäes käima.

Minu naised pole siit ilmast,
nad pole ämblikud ja lehmad ja tibud,
võibolla kui siis ehk ainult kaheksajalad,
sest ka nemad pidavat eristuma üldisest.

Minu naisi on raske lõpetada, nende valusid saab valutada
ja nende rõõme rõõmustada, nende uhkuses uhkeldada
ja lubamistes lubada, nende nõnda kulutatud
minu naiste nimesid saab hääletult lausuda.

Minu naised on kusagil südame ja pea vahel,
kusagil tundmise ja teadmise piiril,
kusagil ärkamise ja uinumise hetkes.

Minu naised on eile, täna ja homme.

Olemise ekstremism ja põlatute põletamisest

Mis maailmades puuduks sära olendite silmist,
valgus südametest ja mälestuste kaja
armastajate lahkumishäälitsustes.

Mis võrratu ja lootust täis vagabund
keerab valget takunööri ümber oma sõrmede,
et meeles püsiks sünnikodu ja esivanemad.

Mis koletu üksindus süvendab tundjate
rõõmupäevi ja ajab segamini mõttelõnga.

Ja siis eikusagilt kargab teepervele
metsik ja vallatu. (Viigileht üll)

Tema sonimisest loeb vaid hullumeelne välja:
the end is nigh.

Verekuude veritsevas valguses sähvivad
kuldsete teradega piigid ja tulest ning rauast
sünnivad surma kaksikud: valu ja hirm.

Metsad, loomadki, kuuletuvad tugevama seadusele
ja viljad langevad põrmu. (floora ja fauna)

Surnumanaja tõrvikuna kolp juhatab
pimedana sündinud kosmilise elaja lõugade vahele –
(8)(aeg).

Enne päri-ja vastupäeva jõuab ülemine alumiseks
ja alumine ülemiseks ning kõik mis jäänud vahepeale
närbub taassünni tuuletuses.

Ja need viimased kurvad õied – inimesed – jäänud
nähtamatute hiiglaste jalge alla, usuvad veel
oma ülemvõimu.

Usuvad tundmist teadmisest enamaks
ja hukkuvad.

Kõik jõed jõuavad ükskord merre.
(aga meri oli otsas)(meri oli otsas)

Meri oli otsas.

Lugusid inim(loomadest)

Kas tead, et naine on valmis teist inimest oma julmuse 
ja pilkamisega poolsurnuks piinama, ilma et südametunnistus
teda kordagi vaevaks, sest ta mõtleb sind vaadates iga kord:
"Praegu ma piinan ta kas või surnuks, aga selle eest 
tasun talle armastusega ...".

– Fjodor Dostojevski, Idioot



Huvitavate tõdemuste baasil ehitas temagi oma tundemagnituude,
luges ehk liigagi palju välja sõnadest ja jättis teod sinnapaika.

Kusagil terve mõistuse ja lootusetuse vahel küsis
ta oma isiklikelt deemonitelt võltsjoviaalsust.
Põdes natuke ja jätkas needmist.

Põdes natuke ja jätkas vanemate totrust täis uskumusi,
kuidas pidi parem ja targem ja kindlam olema. Kõik ikka kindel,
muidu pole tormakust väärt. Eriti veel raha.

Rahast ei tohtinud rääkida, rääkimata teise inimese rahast,
raha oli tabu, just nagu seks ja haridus ja riietus ja välimus
ja haigused ja surm ja sündimine. Tabu, tabu, tabu.

Ja kui ta kordki oma üürikese elu jooksul mõtles põgenemisest,
siis oli see sitamaja nr 5s, kus talviti tuul kannikatel udemeid jäätas
ja paberile jäiselt vintsked voldid jättis.

Seal, selles loomaliha ja keldris seisnud kartulite kõntsahaisus,
pidas ta oma lahingplaani, haudus oma põgenemisplaani,
kalkuleeris oma pääseteed.

Ettevaatlikult silpe üksteise taha sättides ja talu majapidamisele
omastes karupükstes, keeldus ta allumast koduvägivallale,
sest nõnda pidi olema, sest mees on majas peremees
nõnda oli ju ka tema ema. Mitte enam.

Ema surnud. Ema surnud. Ema surnud. (Elagu elu)

Oma plaanide keerulisuses ei pidanud tema
ega keegi teine kahtlema, kui oleks olnud neid teisi.

Ta pettis füüsiliste võlude kaasabil purjus abikaasalt raha,
algse tõdemusega, et muidu joob ta selle maha. Hiljem
nentides osalise kahetsusega, et tore oli kulutada seda riietele,
sest inimeses peab kõik ilus olema.

Oma sinistele silmadele vastukaaluks komistas ta jalaga
abikaasale näkku kolm korda jutti, igakord muiates vabandades,
kuni abikaasa purjus inimese korinaga sügavasse unne langes.

Ja tõesti oma vanematele omase kassiarmastusega,
hakkas ka tema abikaasa armastama seda vürtsist naist,
kes sitamajas nr 5 haudus oma plaani panna abikaasa teda armastama.

Üks Y2K, sest rohkem neid pole olnud, võttis ta nõuks
ja tarvitas neid kõige võimsamaid vahendeid – sõnu.

Oma suhte paljunäolisusest luges ta välja üritamise effekti
ja võis mõlemi eest kosta: ükskord me armastame niikuinii!

Aastaid hiljem hüpitades lapselapsi oma vett täis põlvedel,
vaatasid nad abikaasadena selle inimväärikuse ja armastuse
ussiauku, silmad justkui pulbitsevad allikad ja mälestused,
mis said nullitud koos oldud ajaga.

Aastaid hiljem tõdesid nad lummatult, et vast tasus kallima
julmus ja pilkamine ära, kui seniajani on koos oldud
ja nõnda hilise tärkajana ka armastus koduõue kaunistab.

Kaunistab teisitimõtlejate maailmu, kõik need teised,
keda teiegi tunnete. Tunnete ja irvitate.

Irvitate ja armastate.

Valimised ehk päikese igatsus (surra)murra)

Pärast mõningaid arutlusi ja tuliseid vaidlusi kellegi võõrapärasega
jäin ma rahvaste piiririiki. Rahvuse olemuslikkuse halli hämusse,
sest keegi tobedam oli kostnud enda vihast vahutava pläraläraga,
et peab valima poole.

Pool pole mõni kumul, et kindel asupaik ja mõni valge õis,
ehk kääpavahtki suitsetamas ajalehest lõigatud plärusid
ja lapsed oma piimakärssadega koristamas kallihinnalist
platsi.

Taani lipu langedes (või nii väidab lugu) said mõned
asupaigad kindlustunde, algselt võltsi, hiljem teeseldud
ja pärast usutava.

Täna langes inimeseks olemise au, mitte midagi muud
ja need kes peaksid tundma häbi, keerutavad tolmu oma valede
ümber. Illusioonidemeistri parimad õpipoisid/tüdrukud.

Need kes peaksid jääma iseendaks kardavad kaotada seda,
mis peale surutud.

Ja need kõige hingelisemad, kelle süda pesitses omal kohal,
lõikasid selle välja, asetasid kirstu ja kinkisid süütunde päevadele.


Rääkides sinisest taevast ja mustast mantlist ja valgest lumest,
mis katab valikute aegu, siis nende värvide sünesteesiaks
on kujunemas jälkus ja kaugenemine.

Pole süüdistada kedagi, sest mida aitab tänutäheks kinkimine,
kui vaid suurendada moonavoori.

Ühe rahva killustumine on eesriide taga dirigeeritud
ja staatilise heliga ühte langev aaria, mille taustal
pugivad punaste põskede, siniste lehvikute ja valgete hammaste
välkudes paksud, õelad ja lärmakad lapsed.

Hea et homseks lubas päikest, pole palju palutud
aga hea on küll, paganama hea on.

Muidu vast ei märkakski, kui poleks nõnda räsit.

Rääkides elamisest või maailm ja mõndagi

Kõigi isade nimel ja tuleb välja, et viimasel ajal ka emade.
Tulgu mu vaesed ja kurnatud ja eemale tõugatud. Mu üksikud
ja nälgas.

Tulgu sõprade sõbrad ja kuulsad variserid. Mehed aegade algusest.
Naised aegade lõpust. Loomad loodusest ja armastatud.

Tulgu tuisku ja tormi ja kui merede igatsused on vormunud
inimlaste veetlusteks, (Venus ja Dyonysos) siis võibolla
tulen minagi.

Kollased bännerid lehvivad vastikus idatuules
ja vastikuks on selle valetanud kurbade ja vihaste meeste norm.

Kõik algused on olnud millegi lõpud, seda ei väsi kordamast
vist ühegi nahakandja mokad.

Kui lahtilaskja ponnistused ei kanna vilja ja taevaid kaunistavad
viimsepäeva tulerattad, (Mis võrratu metafoor) siis kes
lohutab loodust? Mis vägi kaitseb emade ema?

Kes vabandab ja kes andestab? Kui enam pole miskit
ja pole miskit võtta, tahta, olla, leida, süüa, juua, naalduda ja keelduda,
hingata ja oksendada, vaadata ja nutta. Pole tulla ega minna.

Kes vastutab sinu ja minu eest, vendade ja õdede, emade ja isade eest?
Surevate ja surnute eest. Ilma- ja taevakaarte eest. Kes vastutab?

Võibolla polegi see tähtis ja kui on, siis ehk vastutab igaüks ise,
olenemata kurbade ja vihaste meeste valedest: et üks on tühine number.

Pole sinus tühist nii midagi. Vaatad peeglisse, mida sa näed?
Sirutad käe välja, silitad, mida sa tunned? Nüüd veel mõni tugevam taju:
jasmiini pehmus pühapäevaste pannkookide embuses kui maad on katmas
kõigi aegade valgeim lumi. Mõni meelierutav eksootiline tuun raadiost
või see kõigi armastajate ja elavate hommikuteretus, mis äratab kivihiiglasedki
nende igavesest unest.

Kui pole sind, pole tajuda miskit. Pole päevast ööd pigistada selles
elamise kaadervärgis. Pole vaadata piiritult kaunist ja piiritult igavest,
olgu ajad meist ees, sest ajad on alati ees.

Kaunitar tigu su jalge all, homme tiiger, kass, vahva reinuvader rebane.
Mets su peos kui loed: Maailm on tore paik ja tema eest tasub võidelda
ja ma ei salli siit lahkumist.

Kuidas peen ja udusulis kotkapoeg oma tiivad sirutab
läbipaistva tuuletuse vahtu. Kurg kluugutab põhjamaise õhtupooliku
vaaludesse niidetud vilja kuldses tolmus ja sina – inimlaps,
olgu sa elukaare alguses, keskel või lõpus, pead endaga tuliseid vestlusi,
katkestad selle, kui hingamine unub ja moment on terve eluaeg
ühes sureva konna hingetõmbes. Ühes kuivenduskraavis langeva allikavee
tilgas. Rästiku unes päevast kuumaval kivil.
Lapse kilgatuses, kui vasika igemete vahele on asetatud käsi.

Kuidas kella keeramisest väsinud armuke kehitab õlgu
oma ootustele ja langeb raske laenguna öösse.
Kõik olemine elektrifitseerub. Ood elamisele.

Üks on vaimustav ja vapustav, on tasane ja muidu karge,
keevavereline ja muidumuidetähtis. Üks on ühe kõrval kaks,
sest nõnda on käinud õpetus. Kahele üks on osa – muidumuidetähtis.

Sest nõnda käib see elamise asi.

On liikumisest väljaspoole, kõigi tardumiste algupära, hetk enne
ja kui valida, siis mina valin elamise.

Käsi käel ja käpp käpal, tunnal tundlal, kombits kombitsal, sõrg sõral,
udu põllul ja tuul õhul. männid liivas ja liiv rannal. Laine lainel.
Hetk hetkes ja igavik meie otsatuses.

Mõni soe tunne pärast tänast, kuidas iganes on läinud sinu päev.

Kuidas on läinud sinu päev? küsiks ehk keegi.

Keegi tore.

Lihtsaid olukordi kujutav pilt

Kõikide armastajate nimel oleks tarvis üks vaikuselause öelda

ja kunagi võibolla ütleksite teie minugi kohta.

(imiteerides rääkimist)

Sisimas mõtleb igaüks meist väheke nadilt

lausa rohkemgi kui nadilt

kui ainult uskuda enese võimuladviku

helgemaid päid. Hüdra.

Pläru kustutatud ja pitsid puruks 

– taaskord on kätte jõudnud kollase lume aeg

ja kusagil kaugemal said kõik need armastajad lapsi.

(kõik peale minu)

Luige tee võiks olla tema lauluga võrdne,

mõtleb mõni poeetilisem.

Kõik sabarakud, kes ütlesid, et pole võimalik,

pole aastaid olnud võimalikud ja nemad (armastajad)

saavad lapsi.

(kõik peale minu)

Aga laps olla, see tähendaks olla armastatud.

Armastatud! Armastatud! Armastatud!

Olla või mitte olla?

ja kas see juba ei paku aimdust

võimalusest.

Pahameelest kostis üks teie seast,

et meil polegi nelja aastaaega vaid kaks:

suvi ja talv ja kõik see mis nende vahel.

Mis nende vahel. Mis nende vahel.

Vaid sünd ja surm.

kõik peale minu!

täna räägitakse sälgust

inimene inimese vahel

rahvaste piirid sumbunud

must

kollane

valge

punane

tolmuste päikesetõusude all

vetest kaugemal

vetest kaugemal

kaugemal

kaugemal

veelgi

siia tulgu mu vaene

mu räsitud

mu üksik

siin on teie koda

siia langesivad omasoodu

kellukeste kõlina ja härmavilja raksatusega

langesid päevavarjudega inglid

siia langesivad maailma rahvad

Teadmata osad

...et sa ei saaks öelda: Mina olen Aabrami rikkaks teinud!

- Vana Testament, 1. Moosese raamat 13-14


1

Järeleandlikule pole tarvilikumat hingenatukest
kui võõra võimuga saadud vara.

Mille poolest üldse erineb vastuvõtja ja andja,
kui mitte võltsi naeratuse ja tõelise poolest.

Mille poolest kõlgub maati sulg pooleldi kuldse
helgiga kaalukausil ja surnute värava ees
pole ühelgi meist aardekirstu kaasas.

Teiselpool vett ja enne pärisõigust meie
isade maale, jõutakse veelkord kissitada
silmi säravate lubaduste ees ja sosistada:

Olen valmis jagama, mis mulle antud.

Sest selle maailma reeglites pole olemas
võtjaid ja võitjaid, vaid andjad
ja vastuvõtjad.


2

See oli kellalööja päevil, mil taevasse
tõusis ainsana päike ja tema öine vennas.

Noil päevil, mil inimene sümbolitele
hääli õppis ja noil päevil, mil tänase päeva
varjatud hinged luuderohust troonidel
mesikärje vahtu lutsutasid.

Rändurid vahetasid idamaa turgudel
laulude vastu kirjusid vaipu ja põhjala
lumiseid välju õnnistasid hiiglased.

Sealpool põhjatuult triivisid karused mehed
ja veriste igemete matsudes langesid
nad põlvili, käed taeva poole sirutatud,
ainsamaks palveks ivake.


3

Imede rikkus on võrreldav uskuja avameelsusega
kui pole ühtegi takistavat tegurit
ja poe lettidel keerutavad laulukastidel
pisikesed ehitud baleriinid, oma nõtkuses
vaieldamatu iluga. (Nii helis kui vormis)

Seal teisel pool vitriini ilastab esteetik
ja kirub kõiki teisi peale iseenda.

Kodus viskab ta postkasti tulnud
sooduskupongid prügi sekka,
endiselt kirudes kõiki teisi oma
vajaka jäämistes.


4

Pärast Pariisi pommitamist jäid nii mõnedki
vaesemaks.

Kes kaotas isa, kes poja, kes ema,
kes tütre.

Mõni jäi ilma tervest oma varast.

Toidukupongide järjekorras esimesed
olid need viimatised.

Mitte kõik aga parajalt palju et meelde jääks.


5

Aga sellest pole kõnelnud vist mõni pühamees
ja mõni usund. (Sarkasm)

Loole alluvate hulgas pidid nii mõnedki
isetekkelised loojad tüdimusega veenduma
inimsoo pahelisuses mille vastu sai
ainult näivus hoolimisest.

Küllalt näivust viis rutiinis elajad
oma tõe ja oma õiguseni
millede sarnast pole varem nähtud
ega kuuldud.

Rääkimata tundmisest.


6

Ja siis sealpool vaikust, sinu lähedal
ma tõusen tuisuna ja aegade sosina
asemel torman sul kõrva: akar.

Kui kõik jõed on jooksnud kaheksasse
ja väärtused saanud hindamatuks,
sajab kulda ka vaese mehe õues.


7

Täielik ja perfektne. (Vaikus enne...)


8

Kaos.

Peripateetiline vaim ehk tumedad isud

Armastus on jahmatav näide sellest kui vähetähtis reaalsus meie jaoks on.

– Marcel Proust, "Kaotatud aega otsimas"





Kõige raskem ülesanne oli leida ennast, olenemata
teiste püüdlustest. Olenemata lahendustest.

Plikade puna-valge täpilised kleidikesed lehvisid
augustikuises briisis ja Patarei ranna teravahõnguline,
oksendama ajav, jälkust täis adruhais kõditas
meie sünnijärgse õiguse tedretäppe täis ninasid.

Poisid polnud veel jõudnud üle oma varju hüpata
ja otsisid raudkivide vahele tehtud häbitusest
oma valgetele nahkadele sooja andjaid.

Üks pidu teise järel. Linnast linna
ja elamise nähtamatute rootsi kardinate taga
haudusid need kurjemad ja kurvemad põgenemisplaani.


Esimene etapp:

Pärast tulemist tuleb isadel munad maha lõigata
ja neile sisse sööta, siis sissepoole kõkutades
taanduda ürgelamise rahusse ja vaikusesse.
Eelistatavalt metsa kuid sobib ka kõrb.

Teine etapp:

Vägistada emad ja ütelda, et sedasi on õpetanud isad,
kuid nende õpetusele vastu seismiseks on vaja hävitavat
esmakogemust

Kolmas etapp:

Unustada kõik need eelnevad etapid, mille lõi
keegi võõras hääl su peas.

Neljas etapp:

Kõik tunded su sees tuleb pöörata teist pidi
ja hommikuti tuleb igapäevaselt hakata sööma
D- ja C- vitamiini.

Viies ja viimane etapp:

Unustada kõik sõbrad ja tuttavad
ja alustada puhtalt lehelt.


Pärast plaanide ebaõnnestunud teostamist
ja humaansuse teotamist võisid mõned
isehakanud isased tunda ääretult palju
süütunnet.

Pärast rinnakorvi tekitatud haigutavat orva
võis hingetuse kapten oma südame õilsaid keeli
müstiliste kaskede varju matta.

Paremate päevade nimel.

Et oleks millest kinni haarata.

Scrupulum

Kui ma abivajajatest eemal sissepoole karjatasin,
võisin tunda sinu silmade välkumist vaheda terana
mu kuklas.

Kui ma seisin seal tormi ja raevu serval,
jumalatest kaugemal, ehk sinustki.

Kui ma olin mõnevõrra vastutustundlikult
hoolinud mõnest sinu kallimast
ja mõnest sinu vaenlasest.

Võisin vallutada nii mõneski pimeduses
sinu moodi sileda naha kandjaid,
kuid siiski polnud nendel suudlustel
sinu tulisust.

Polnud nendel puudutustel sinu ärevust.

Polnud lõunakaare kuppelmaastikuna külmavärinaid
katmas meie nahka.

Polnud kujutluse punaseid värinaid
koriseva mao kohal, allapoole südant.

Polnud meie ise. Polnud kohe üldse mitte.

Vikerkaare varjus pärast vihmaterade kuulipritsi
plekist aknalaual, kükitasin et korjata
maa sügavusest tärganud vihmausside emandat
ja nägin oma ehmatuseks sinu väikest sõrme.

Sarnasuste vaarema.

Pärast tulist kahekõne meie vanemate vahel,
peitsin sind ebaküdoonia varju ja katsin
su hingeldava suu oma räpase käega.

Sa libistasid keele otsaga üle mu peopesa
ja vastupidiselt vanemate poolt kehtima lubatud väitega,
et lastena ei tunta vastassoo vastu huvi,
kergitas pisike isehakanud türsos pead.

Kusagil teadmatute hingede sügavuses
tantsisime põimununa elupuu juurtega.

Sa nägid esimest korda elus sinililli
kui sa mind ei tundnud ja lubasid
igavesti siniseks värvida oma pead,
et meeles hoida oma minevuse kurbust.

Mina olin isa põlvede vahel ja karjatasin sissepoole,
kui nahast rihma metallist pannal verd
nõudis valgusesse.

Mina kasvatasin pimedust.

Kuid siiski kord saime me kokku
ja langesime ühte.

Kord said meist monumendid.

Kord said meist armastajad.

Tormist ja tulest

kõige kaugemal seisjale tundus pimedus petjana

kõige kaugemal künka tipul

lastel polnud ulualust ja tormi käes said kõik täiskasvanuks

elamise torm

keegi nupukam tulejumal

mitte Prometheus

inimese moodi

kõndis kõigi ees ja näitas teed

olles kohale jõudnud puhati

hiljem kasvasid majad ja külad ja linnad

ja metropolid

torm ei saanud tulest võitu

tuli kasvatas tormi

saatus ja teadus käsikäes

kasvatasid inimesest jumala

ja jumal saigi surma

elagu inimene

Kuust ja harfist

Teise tänava ja tänase päeva lõpus asus maja, mille välist fassaadi
kattis sümboolika, mida esimese pilguga ehk ei täheldaks. Kuid
siiski seal see oli. Kuu ja harf. Nõndaviisi kaunis ja mõtlemata
graveeritud ja siis veel värvitud seda hiilguse tooni. Kuu ja harf.

Seal majas, millel asus sümboolika, mida esimese hooga ei märkakski,
elas maailma kaunim võlausaldaja. Temast räägiti nii mõnigi lugu ja
varjati seda oskust temast lugusid rääkida. Tema koja sügavas pimeduses
olevat ta üks päev lihtsalt sündinud ja otsustanud terve linna temast
sõltuma panna. Iseenesest, mitte kellestki lihtsalt sündinud. Seeneke.

Esmamulje baasil võis temas märgata seda võlausaldajate usaldamatust,
kuid siiski just siis, kui see karmusest tahutud naisenägu end meduusalaks
manama pidi, lasi tema oma silmisse kõige võikamalt kauni sära. Ja
seal tema ees istudes ja muret kurtes, tekkis tugev tunne ja tahtmine kurta
rohkemat kui pagasis varuks. Ja kui polnud, siis vähemalt leiutada. Sinna
majja mureta jalga ei tõstaks. Ja mure pole õun mis puu otsas kasvaks, et
lihtsalt siruta käsi ja kraba magusam. Siiski seal need mehed üle oma
võimete laenasid ja hiljem kuulujutte külvasid. Kõik linn oli sellel
kaunil võlausaldajal omaks tunnistatud. Kuid tema ei lahkunud majast,
mille fassaadil lasus kuu ja harfi sümboolika. Kõigi ööde sõber. Kõigi.

Kord sai see sära ühele mehele saatuslikuks, kui üle oma võimete
laenamise eest andis kaunis võlausaldaja talle võimaluse oma võlg
kustutada temaga abielludes. See armastus oli pesa teinud vale leppe
alusel ja seda teadis ka võlgnik, ning selle asemel, et ausa mehena
eitavalt vastata, vastas tema jaatavalt ja selleks, et pääseda oma
rumaluse trellidest, ässitas ta linna naisele kallale. Prii nii võlast kui
naisest. Kuid mõni tunne säilib ja omandab kibeda meki. Ajast aega.

Palju aastaid hiljem kui järelpõlv järgmise põlve järel juba manala teed
oli läinud, seisis tervest linnast ainsana alles vaid see maja. See sama,
mille välimisel küljel lasus kuu ja harfi sümboolika. Ja keegi võõramaine
kaua kadund võlgnik kondas kord neil radadel ja otsustas end peita selles
majas kus kord see kaunimast kaunim võlausaldaja oma säravate silmadega
meestest helmeid oma kaelaehteks seadis. Öö oli pikk ja und polnud. Öö.

Kusagil teise kellalöögi juures enne hommikuvalgust, kõige pimedama
öö keskpaigas, kui une ja ärkveloleku piir on see kõige õrnem, pani
keegi oma käe selle sama redutava võlgniku ümber ja võlgnik tundis,
et miski või keegi teda õrnalt lükkab tema nartsudest laotud asemel.

Võlgnik leidis end tormamas mööda värskelt laotud tänavat ja kõigi
alleede äärtes põlesid tõrvikud. Igalpool asetsesid hooned mida poleks
pidanud olema ja ei olnud ka saabudes. Ja pöörates selle jaheda kukla
tunde tõttu end korraks ümber, nägi mees selle sama maja trepil seda
kaunimast kaunimat võlausaldajat oma sitsides ja satsides mustas
puhevil kleidis ja linnarahvast kes ühel hetkel temast läbi tormates
seda naist kuu ja harfi sümboolika külge poomiseks valmistasid.

Siis ärkas võlgnik ja nuttis kibedasti. Teadmata isegi oma tunnete
hinda ja jättis terve oma vägisi omandatud võla selle sama kuu ja
harfi sümboolika külge poodud võlausaldaja raskest puidust laua
peale. Laud sai raskemaks ja aasta pärast kui juhus oli endise võlgniku
taas selle sama kandi lähistele toonud, leidis ta eest vana ja lagunenud
maja, mille ainumas osaliselt säilinud tähis oli Kuu ja Harfi sümboolika,
mis selleks ajaks oli hakanud oma endist hiilgust kaotama. Vägi.

Oma lastele rääkis endine võlgnik selle loo, sest nõnda oli ta nende emaga
abiellunud pärast sealt majast lahkumist ja pärast seda, kui ta oli sellele
raskest puidust võlausaldaja lauale sättinud oma endise kallima kullast
abielu sõrmuse, sest vägisi pole armastusest surnulegi kasu. Kohe üldse.