Aga mis siis juhtus kauni noorhärraga? Kas pilkas teda
tema enese valus aisting? Kas kadus jaks tema piigist?
Või veelgi hullem kõigist – kodumaa kutse. See mis
paneb värisema kõik patrioodi varjatud uimed või juured
või lehed. Relvadele kutse ja hulludest saavad hullemad.
Esimestes sõdades hukkus rügemendi jagu põgenemise
käigus, sest mida lähemale jõuti rindele, seda kallimaks
sai elu. Või, et nemad naerdi välja. Seda nüüd küll ja
järgmisena naeratas üks kahur teise järel. Ühed sinised
silmad langesid mutta, teised pruunid kaotasid fookuse
ja päikest pole näha. Kiri kirja haaval ja võitjateks jäid
üksildased, sest neid polnud kaotada ja neil polnud sama.
Teistes sõdades sai teatri ampluaa võitu lagedatest nägudest.
Surematud lõhnad ja veidi vürtsi ajastute patta. Päikesemärgist
proletariaadi tänutäheks ja ükski lontrus ei pilla end enam.
Beebibuumi materialistlik eluhoiak ja PUNK. Üks, kaks, kolm.
Aga meile? Kes naeraks meid välja, kui tänaste päevade varju
jääb järgmine suur sõda, mis kõigil mööda nahka maha jookseb.
Nagu hane selga vesi, sest hanedeks oleme end tõestanud ja
nüüd kasvatame julgust öelda ei. Kutsugu kes tahes. Tänane
suur sõda jääb pidamata, sest kedagi ei tulnud kohale. Lõpuks.
Ja järgmistele jäägu oma õrritused. Oma armastus ja viha kõige
võõrapärase vastu. Või võtku mõni pidevam enda juhmid
traditsioonid ja matku need kõigi aegade surnud lastega ühte.
Või saagu me taaskord ise lasteks ja jäägem sedasi. Enne surma.