O sancta simplicitas! (Oh püha lihtsameelsust!)

kui kõiki on kutsutud siis pole ühele ruumi

ja maa nende jalge all muutub sooks

taevas nende kohal väravaks

kodus pole lukku ei ustel ei akendel

emad on väljas ja lapsed on hukatud

enese edevusse

teedel varitseb ohte

mõnel on naise kuju 

ja mõni lubab sind kosida

teede ääres kasvavad jalakad

kaugel kaugel on pühad linnad

kõik on vaadanud kord nende poole

kõik peale sinu

sest sina ei usu pühadust

sinu valu on saavutatud läbi õnne

kõik sinus kasvab üle

kuid ka sina tead

kui kõiki on kutsutud siis pole ühele ruumi

Pole ilma ükski maa

Ta oskas vaid ladina keeles vanduda: Ni diem, ni maitre
ehk ei jumalat ega isandat, sest tema oli üks vähestest
vapratest. Kuid vaprale jäävad vaid viimati tasutud kroonid
ja alp kingsepa amet. Lõunaoote ajal vandus ta midagi
veel esivanematest ja sisserändajatest. Tema ei mäletanud
enam seda, kuidas jumalat Eestimaale teisaldati. Kuidas
tema esivanemadki end võõra verega määrisid ja kuidas
tollal hundiks mindi jooksma, et võõrad jumalad oma kantse
ei püstitaks ja templeid. Küll võis kosta kaunist häält neist
räpastest pühamutest, kuid see oli alati lõks. Alati oli see
olnud üks moonutus ja pideva valu eelmäng. Ristimine.

Viimase vaprana lubati tal parandada ristijate jalavarje, et
õpetada inimsoole karjaks olemise võlu. Kuidas sulasena
võib tõusta läbi kannatuse jumala riiki. Et paradiis on enam
kui lahke su pisaratele. Kuid proovi sa naeratada või krattida.
Proovi sa tõusta eneses kõrgemale või võtta suhu püha nime
seal kus pühadus puudub. Viimasele vaprale see ei lugenud
ja hullumeelsusele vaadati juba tollal viltu. Las ulub oma
kuu poole ja vannub võõraid märke. Kõik saab tasutud.

Järelpõlvedele jäeti mõni esiema pross ja paar tugevamat
naela. Kolme krossi eest võis isegi lugulaul lõppeda õnne
tähe all. Viimane vapper langes seal samas, kui püüdis
kaevata seda kõike soo äärde. Soovaimul oli temaga oma
kana kitkuda. Küll vapper teab, mis vandeid on antud.

Küll teab iga vaprus oma pidevuse hinda. Olgu sa või nahast.

Quidquid luce fuit, tenebris agit (See, mis juhtus valguse käes, jätkub pimedas)

Aga mis siis juhtus kauni noorhärraga? Kas pilkas teda
tema enese valus aisting? Kas kadus jaks tema piigist?
Või veelgi hullem kõigist – kodumaa kutse. See mis
paneb värisema kõik patrioodi varjatud uimed või juured
või lehed. Relvadele kutse ja hulludest saavad hullemad.

Esimestes sõdades hukkus rügemendi jagu põgenemise
käigus, sest mida lähemale jõuti rindele, seda kallimaks
sai elu. Või, et nemad naerdi välja. Seda nüüd küll ja
järgmisena naeratas üks kahur teise järel. Ühed sinised
silmad langesid mutta, teised pruunid kaotasid fookuse
ja päikest pole näha. Kiri kirja haaval ja võitjateks jäid
üksildased, sest neid polnud kaotada ja neil polnud sama.

Teistes sõdades sai teatri ampluaa võitu lagedatest nägudest.
Surematud lõhnad ja veidi vürtsi ajastute patta. Päikesemärgist
proletariaadi tänutäheks ja ükski lontrus ei pilla end enam.
Beebibuumi materialistlik eluhoiak ja PUNK. Üks, kaks, kolm.

Aga meile? Kes naeraks meid välja, kui tänaste päevade varju
jääb järgmine suur sõda, mis kõigil mööda nahka maha jookseb.
Nagu hane selga vesi, sest hanedeks oleme end tõestanud ja
nüüd kasvatame julgust öelda ei. Kutsugu kes tahes. Tänane
suur sõda jääb pidamata, sest kedagi ei tulnud kohale. Lõpuks.

Ja järgmistele jäägu oma õrritused. Oma armastus ja viha kõige
võõrapärase vastu. Või võtku mõni pidevam enda juhmid
traditsioonid ja matku need kõigi aegade surnud lastega ühte.

Või saagu me taaskord ise lasteks ja jäägem sedasi. Enne surma.

kas tundsite – õues on taaskord see tolm
ja õhk maitseb kulu ja grilli järgi

kusagil karjatab tundmatu lind
või seegi inime

kas kuulsite – taevast sajab õrnust
seenevihma noor kallim

täna mõlgub meeles
kukeseene kaste ja värske kartul

kas maitsesite enne tuppa astumist
kevadpäevade sünnivalu

mis imelist häält teeb
sääreväristaja
ja kuhu jäid sandaalid

kas panite tähele millist nime
kannab teie tänavanurk
ja mis tundeid nopib esimene armastus

päikesevalgus sirab seelikute alt
ja lumi pole veel täiesti sulanud

süda sulas juba eile
viimase silbi või rõhuga
mu armuavalduses

ma armastan
ma armastan
ma armastan

elu

Parabool või jälle üks eeslipidu

Adventavit asinus
pulcher et fortissimus

(Saabus eesel, / ilus ja vapper)

Sedasi mandub kõik mis päikese all ja eemale jääb
vaid kaotatud lõvi möire. (Tahtevabadus)

Kõik pärijad ja nende ajast sunnitud hetked, sest
tik-tak, kill-koll, pimm-pomm ja ongi läbi.

(Järgmine palun)

Olemine nõuab ühe teise järel kui sina sinna
ja tema tänna. Ridade vahele pigistatud meelte-
seisundid. (2+2=5: aga kui kõik nõnda ütlevad).

Ja pärast sellist rumalate söömat tuleb tuhande
tugeva kari – hundid kui võib neid nimetada.

Ja pärast sellist lõikuspidu tuleb uus inimene.

(Siin sa oledki, olge tänatud)

Ecrasez l'infame (Lömastage nurjatu)

Niimoodi hüüti kurivaimude kooris ja naine kui mehe vastand,
sest poodule ei piisa nöörist. Talle on tarvis ka timukat, sest selles
on tal kõva käsi. Meessoole on naine võllaste linn. On piitsa ja
prääniku võlausaldaja. Ja just selle pärast peab mees armastama,
et jääda ellu selles kaksikõiguse maailmas. Sellepärast peab valitsema
naine. Õige valitseja on soota jõud ja tema käsi käib ikka enesega ühes.

Mõni teine ütleb, et mees on iidamast-aadamast loodud karja talitama.
Juba inimkonna lapsepäevil, kui veel karjapoisi ürp lehvis ja sugutung
küljeluust naise voolis. Ja kuidas veel, kui mitte jumala nägu, sest näotus
on edevuse suurim langus. Ja jumal puhkas mao kestas pärast maailma
loomist hea ja kurja tundmise puu all. Hiljem mängis tulega ja langetas
oma edevuse pattu. Patt millel samuti tema nimi ja lõhn. Enesepett.

Enesest teadlik olend – iseloodu, võtab hindajalt mängukanni käest ja
kostab: naine või mees pole erinevus vaid inimene ja inimene on
kõigest vahepeatus. Edasi on eripäratus ja algne koit sest loojang
jõuab ainult uskujale. Teadjatele jääb pidevus ja pidevusel on seda
võidu hõngu. Keskpäeval näeb iga mehe silm, et muutus on löönud
välguna puruks kõik vanad käsulauad. Ja siin puhkab täielik õigus.

Tõde pole vaatenurga küsimus vaid teadmine. Tõde on isemuutuv.

silitan siluette ja õhtu lõhnab su õitsemise taustal
oh vaikust ja kisa sest pole hullu pole mitte ühtegi
hullu kui kõik on hullud ja vanakurat võib visata
märkimata täringuid

oh hävitatuid vandeid oh seda
tusase mehe lapsemeelsust ja siin on aeg silitamas
sind ja kõigest pisike elusolend võib viia neuroosi
ülemeelikuks koolilapse uneks

kui kõik ahtad hinged
elupuude najal jalga puhkavad sest pidevus on isegi
piiritule väsitav

kui kõik su sees on küsitav
ja naerul suule on magusamaks marjaks suudlus
millel pole tähtsust

tähtis vaid küsimus

Homines optimi

Mõni aeg tagasi nägin ma öösel varju istumas mu rinnal.
Ma ei osanud sellest midagi arvata. Mida aeg edasi, seda
rohkem ma neid nägin. Nägin bussijaamas ootamas igavest
bussi, mis vististi kunagi ei saabu. Nägin koolimajade ees.
Mänguväljakutel. Nägin ristmikel ja koduuste ees. Varjud –
pimedamad kui öö. Nägin varje 36, 6 kraadi sees. Nägin.

Kummitus pidavat olema lõputu kordus või ränk ajaloo kulg.
Milline lihtlabane sõna – kummitus. Eks me kõik oleme
kummitused ja osaliselt lihtlabased. Selline on kord juba
selle mängu eripära ja mängima peab, sest muidu mängitakse
sinu eest. Kõige kallim illusioon saab olema võit enese üle.

Nendel varjudel on hääled. Rohkem sosinad või mõtted ja
nad teavad kui sa neid näed. Nägijatel on vaatajaid alati enim.
Nendel varjudel on mustmiljon vahemaad ja reaalsust ja sina
köhid muudkui kurku puhtaks ja aevastad. Kuklast jookseb
jaheduse sume ja väristaks õlgu. Kindlasti olen külma saanud. 

Kuid selles pole asi. Pole sinu lugu või isegi tunne. Tuum on sära
mis liiga usklik, et enam ei luba kinnitatud vaatenurgast lahti
lasta. Lase lahti. Ja kõigil on võimalus valida ja olla valitud.
Kõik varjud pole valgusele võõrad, nad peidavad end selle eest
ja kohtunikuks on alati kogeja. Pärast ajatut und nende seltsis
võib kuulda floorat ja faunat inimeste keeles. Ja kõik vabaks lastud
saavad uueks, kui teele on istutatud kulda ja nimetatud keskseks.

Mõni aeg tagasi nägin ma öösel varju istumas mu rinnal.
Mõni aeg hiljem nägin teda sünnitusmajas sinu silmadega.

Siberi ulg

Neile ei jäänud palju, kuid palju oli tarvis 

ja sõber võis nüüd olla tuisuks või pilkaseks

ööks.

Kodudel olid uksed ja uste ees olid alati olnud

harjavarred. Kellele neid lukke.

Öödel on põhjas mitu vaikust: sõmer lapse hingamine,

taltsutamata pudulojuste kiibitsemine ja üksindus –

jumalate seltskond.

Neile ei jäänud palju, kuid see mis jäi oli

teistele naljaks, sest nalja pidi saama.

Fatamorgaana on lumekõrbe ainus puudus

ja selleks, et reisida ümber maakera on vaja

läbida kõik antipoodid.

Põhi pidavat kuuluma apollonlike hingede kütkeisse,

kuid kunst – see hoor, sünnib ikka dionüüslikust.

Kusagil on alati üks ulg, mida keegi ei kuule.

Üks loomise pidev tagajärg.

Üks põhjatu tunne.

Surnumatja parfüüm või alandlike evangeelium

Alandlikele on mul üht kosta. Lausa karjuda näkku.
Ütlen stop, sest pidevale voolule lisab jõudu vaid
takistus. Oh jõudu, et olla takistuseks vaid korra
ja näha seda kasvamist. Mõnele on lausa väär
korraldada väärtegu. Kasva mu kallis jõgi ja ujuta
üle kõik vanad põllud ja vanad usud. Haara mind.

Sõbral on käed, mis oskavad vaid Gordioni sõlmi
raiuda. Öösiti vahivad nad plejaadidega tõtt, sest
tähtedel on ainus luba olla pealtvaatajaks. Tähed on
esimese valguse mälestus. Seal sära taga on pimedus.

Eestlane vaatas kord läbi Taevasõela ja Pleione sai
pahaseks, sest kellele meeldib, et nende tütardest
läbi vaadatakse. Kes teab mida peidab endas naise süda.

Viimane naine sai maetud alla altruisti orgu, kus ta
nüüd rõõmsa ümbersünnina laipadele kevadhõngu
pakub. Esimene naine sai valusalt petta. Paradiis
oli tema esimene põrgu. Mees saab igalt ajalt räsida.

Ja horisont – see sügavate hingede kollisioon. See
maailma kulmukaar. Kui vaid oleks madalat laupa,
siis ehk ei ootaks inimene taevasinast kuningriiki.

Ei ootaks igavest taastulekut, sest lõks on selle teine
nimi. Igaviku vastu saab vaid igavik – selles on iva.

Lõpul on viimane pilk arutule kelle sulest
nõrgub andestaja häbi. (Ja sellest pole hullu)

Kõrgel eba-iseka varju taga sünnib tuhande
tugeva kari ja mustal merel või hinges.

(Seal horisondil)

Keskpäeval näeb nii kaugele kui ka lähedale.
(Üles ja alla)

Ulguja ja tema ulg kummitab
inimkonda dekadentsuseni.

Teadjale on valus olla teada.