Taas Acheronil õisi

Noorkuu keha 

valge piim,

tilkunud - 

meie oleme 

kadunud ja

lärmakad,

kõhedad kujud 

loksumas merel,

tilpnemas seal

jumalate ketil,

viril ja Vergiliuseta,

Dantel suured silmad -

seal Acheroni äärel,

enne ringe,

*

pidutsedes põikleme,

kadunute viimsepäeva…, 

pidu, puhkus igavene,

naerul kotkad 

taevapiiril,

kusagil kus 

mett kallab 

kui kulda,

kusagil kus 

sind sai 

maetud mulda,

mu naerusui,

*

neid tiibu 

kärbib liigne arm,

ühis see ja 

ühis too,

nüüd leelotame 

hiiglasteta,

tarva trollid 

Suurest Soost,

õdak paljunäoline,

esiemade viimne viis,

isade viha, tuli takus,

käsi rakkus,

*

minu tuli 

oli roheline,

sametine süda,

peoleo laulust,

üksindusest,

Nautilusest,

*

kogusin armastust,

kogusin…,

kui laualt puru,

peopesasse,

enne kui saabusiva,

tähtis külaline,

*

tal olid sinu silmad,

ja sinu suu,

sinu ninagi,

nops nagu päevakoer,

roomamas…,

mu ilu tundel,

Estetus Maximus,

*

siis võitsime 

kurja päeva,

vallutasime -

puudutuste,

vaenu ja puuduse,

*

selle miski…, 

hinge salariigist,

kus Dante, Vergiliuski,

mu sõber Achilleus,

teisedki - kauge…,

Acheroni ääres,

kaldal õitsmas

valgeid õisi,

kui meie oleme, 

kadunud ja

lärmakad,

kui noorkuu keha

valge piim

on tilkunud,

seal enne ringe,

*

kus Acheroni kaldal,

valgeid õisi…,

ma näen 

ja nuusutan.