Edward de Vere oletavalt

Sulg mis sulgenud tindi aegade hämarusse
ainsaks valguseks meenutustes
nemad elasid ja kirjutasid ajastutes
igavese ilu ja valu mälestusse
kus kaduva olengu vetes kiin raiub
läbi hingede mere
igatsuses poeedi ja tema muusade
rahva vabas insestis karjub
üksik mudas veres imiklik kere
terve pööbli sadistlik pere
ja aegade hämaruses on unustuses
selle tumedas hõlmas varjul
tundmatu hõbesulg
see karjub
armastuse lunastusest.

Luuletaja rada

Lapsekingades vaimsed elevandid
tallamas Noa poole päästmiseks
uputuse ähvardus on pooles vinnas
kõrgintellekti säästmiseks
järgi roomamas kõik teised kummardajad
haaramas lapsekingi
Mammona jumaldajad ja
kari päästmatuid hingi
laevameistrid elu kellassepad
sõjakuse imetajad
valitud hobulausujad ja
moosekandist viletaja
kesk segasumma oma rajal
vastaspoole kooserdab
üks viinaninast luuletaja
on elust aimu rohkem tal.

Alguse lõpp

Kuis vedada oma eluvankrit mööda munakivi radu,
näha vestlemas inimsummas armunuid
ja saagu osaks neil happesadu,
et kataks muld nende luid.

Ja halvemaks ei peaks seda tundemängu
kus hea on halb ja halb on hea.
Kord vanana jääme kängu
ja raskeks muutub meie pea.

Siis meenutuse varjust ligineb valgusvihk,
ärkamine enne alguse lõppu,
et tühjaks jäänud armupihk,
hoolivusest pole kippu ega kõppu.

Oma kaissu võtame meetrite sügavuses
kirstu pehme baldahhiini.
Kõigi neidude valimatud lubadused
meid kummitavad siingi.

Ma olen varsti Tartu vaim

Kord kõndisin Tartu tänavail
ja Emajõel sillerdamas päike
ning selle linna väravail
mind joove tabas nagu äike.

Kord laulsin oma eleegiaid
Tartu kainestusmajas
ja kuulasin vaid
kuidas maailm kajas.

Kord kõndisin üle Kaarsilla
ja selle tipus
mõtlesin võiks minna
ja roiskudes ripuks.

Kord oli lumm 
ja Tartu vaim
vaid deliirium
ja alatine laim.

Iseendata

Kelleta oleksin keegi?
Kelleta oleksin miski?
Veiniks muudaks veegi.
Üksi tarbiks viski.

Kelleta leiaksin aega?
Kelleta leiaksin taeva?
Kes teisele auku kaevab,
see ise näeb vaeva.

Kelleta ma elaksin?
Kelleta ma nutaksin?
Veel armastaksin,
veel leinaksin.


Kelleta ja ajata,
ainult iseendata.

#

Sa vanusest hoolimata realiseerid kaduvust
ja võidad südameid
ja purustad neid
ja täidad me olemust
ja kunagi püstitame büsti
ja kummargile laskume
ja ajaloo kandadele astume
ja meenutame.
Sa olid erinev

Osa olemisest 3

Ligineks tagantpoolt et hävitada see pinge
ta ütles ja lähenes neiule
ma oleksin takistanud
kuid pöörasin pilgu kõrvale ja kuulasin
kuulasin hommikuse kastetilga sumbumist
reformvoodi hullumeelsesse kriginasse
mis andis endast märku meie tukslevast sugutungist.

Popsutasime kõik koos köögis pigiseid konisid
ja rüüpasime pudelite settinud pakse põhjasid
arutledes läbi sündsate neidude kaotatud südameid
hõõrudes väsinud ja näinud silmi
ning vaadates neiu kaduva värskuse ja süütuse viimseid helke
koos tuhmi videviku valguse lubava tunnustusega.

See oli see mille olin lubanud sündida
ja lasknud surra
kukkuda tuhmi mütsatusega vastu parkettpõrandat
puruneda
uuesti kokku korjata oma eneseuhkuse viimsed raasud
ulatada need ajateenijale
naerda kuid elatuda edasi samadest vikerkaare otsas olevatest kullapottidest.

Noor on veel aeg ja noor on keha ja vaim
aga tunne on räsiv
ajalugu häirib ja hõõrub oma veskikive vasta mu psüühikat
näen neid kujutistena peegelpildis
auto päikesesiraval kapotil aknaklaasil ja ligunenud kollasel vihmavarjul
näen ema isa vendi õdesid sõpru sugulasi juhututtavaid naisi mehi lapsi
invaliide vaeseid rikkaid elusaid surnuid
näen sood täis kadunud hingi
taustal on torm.

Unenäod on alatised.

Osa olemisest 2

Kaua veel peame me nägema suremas endi kaaslasi
looduse pärleid mis on igaveseks surutud
igaveseks surutud aegade hämusse
hämusse mis tekina soendab ja katab neid
katab neid raevuka hullunud ühiskonna eest
kogu trompetimängu ja pasunate ja pooluimas
tehno muusika kuulajate
rokipeerude klassika vanurite eest.

Üks tervik
üks on egotsentriline
üks on ülbe ja suurte tahtmistega
aga vot kaks see on arvestav
ja parem oleks veel kolm
mis ületab kõiki eelnevaid oma jõu ja suurusega
ületab ja nõuab
ja kui nõuab küllalt siis liitub ka teisi.

Me ei lähe kaasa nendega
pange meid kinni
pange meid hullarisse
pange meid et rehabiliteerida ja muuta samasugusteks
märatsevateks verejanulisteks kodanikeks
kodanikeks kes järgivad
kes liituvad riigi kaitseks
liituvad tapmisteks
liituvad et olla.

Mina lähen eemale ja jälgin
kogu seda kremplit ja nutan viimaseid haletsuspisaraid
ma ei kutsunud kedagi
isegi lähedasi ja olen nüüd ainuke
kes võib vaadata seda tapamaja
kuhu kuuluvad kõik
oma kadeduse ahnuse ja kapitalismi ning muude sotsiaalnormistike
piiblitega.

Kuuluge edasi
tapelge
mina olen edasi oma teel
teel kaunite naistega meelemürkidega
sest meel on see mis nõuab enim
nõuab omi mürke
nõuab oma laksu.

Olgu selleks armumängud
olgu selleks tähelepanu
olgu selleks iga pisemgi putuklik närukael
kelle kaelas tilpnemas rahusümbol.

Meie sümboolika on olemine.

Osa olemisest 1

Me meelitasime nad enda ligi
ja sa olid vapustatud
ja mina olin vapustatud
ja nemad olid vapustatud
ja ühiskond mis endas peitnud sajandite valu
oli vapustatud
sest meelitus ja halvakspanu käivad käsikäes
nagu olnud isade surevad kehad
ja nende laste igavesti närbuvad hinged
mis annavad lootust
tulevastele Mcdonaldsi tarbekunstnikele
lootust meelitusteks.

Ja me andsime neile lootust
nagu andsime ka sulle-sa lugeja
kes adud endas ka valu mis leidunud igaveste
kuningate luuletajate kirjanike
ja teiste muiduelajate närvesöövas hingetuse sopis.

Kõik need kohtud vanglad hullumajad koolid
asutused eri liiki tarbeinimestele
mis aitavad unustada algupära ja leida vabandust kõigele
mis on seletamatu ja pühenduv
pühenduv olemusele hetkele tänasele eilsele ja homsele
pühenduv naistele meestele homodele heteroseksuaalsetele
biseksuaalsetele
fetišitele
pühenduv sest pühenduv on alatine
pühenduv sest pühenduv on muutuv.

Kuidas saame me leida mida pole võimalik
kuidas saame me armastada mida pole olemas
kuidas kuidas kui kõik on toodud nähtavale
igatsevate emade isade ja vendade salasahtlites
mis karjuvad pimeduse järele
kurbuse järele
võibolla isegi õnne järele
kuidas saame me olla olemas
kui olemine on keelatud institutsioonide valitseva loomuse tõttu.

Aga me oleme
kannatame ja loodame
sest mida paremat see pakkuda suudaks
see närune taskurätt mu taskus
suitsupakk laual ja pudel su ulatavas käes
kommunismi igatsev vene naisterahvas
karjumas eesti televisioonis ainukeelsuse põhimõtete üle
isegi tema kes elab teadmatuses ja postsurmas
mõistab et peab võitlema iseenda eest.

Võitleme kõik oma sõnade tegude ja varjatud salaunelmate eest
oma igatsuste ja keeldude eest
oma juhuste eest
võitleme olles teel
alati teel sest olles teel võitleme me seisukohtade eest.

Saatana ja Jumala karjuvate pilkude kõrvale
võiks ju ka pakkuda paar lahket ja mitte tabamata imet
sest meie juttude luuletuste ja kirjatükkide peategelasteks oleme ju alati me ise
ja need kriitikud muidusööjad ning niisama tegijad
võivad rääkida oma tühiseid kadetsevaid sõnu
kurtidele kõrvadele
mille vaigustes karvakestes on tuulte vallatlev embus
embus mis naudib samu hetki ja tundeid mida ka meie
meie meie meie
kõik meie kes tahame olla
ja olema me peame.

Lohe,printsess ja vennad

Tähtedega kaetud on nende söögilaud
ja värviliste unedega silmalaud.

 "Nad on siiski alles lapsed."

Kui köögis kostab lärmi
siis kujutlusvõime leevendab meelehärmi.

"Nad on minu lapsed."

Ja nii sai voodist kindlus
kui kallistus kinnitas vendlust.

"Vaatame kumba nad tahavad"

Kui tuldpurskav lohe rajub ust
ja kaunis printsess palub halastust.

"Lapsed siia,kohe."

Siis vennad üdini vaprad
tõttavad lohet tapma.

"Ei kisu neid."

Sai päästetud kuningriik
sest lohe ja vendade vahel viik.

Printsess taltsutas lohe tagasi
koopasse kus nad magasid.

Koopas kus viinahäbi
ja muinasjutt saigi läbi.

Järelkajana

Ja järelkajana oled kindlasti veetlev
kootud sokkides,kübaraga,
restoranis isutu ning kahtlev
olude sunnil rahvaga.
Kalk oli jäise mere ragin,
su kolju murdumispragin,
keeldumise järelkaja,
oli seda siis vaja.

Ja järelkajana oled igavesti,
kui mitte siin,siis seal.

Ja järelkajana siin suvel suplesid,
päikesepaistega koos sina ja mina
kui rannikut taplesid
oma vesihobu perutamisega.
Musta voodriga laval käis tips ja taps
see meie sundviha laps,
kelle meelitus su hukutas
aina sügavamale kukutas.

Nüüd on uus päev
ja merel kollaste purjedega laev
millel loodan sind kunagi kohata
ja koos vanaduses ohata.

Ja järelkajana jõuame kõik
sinna
kus lõpeb üks lõik
millel tuleb lasta
minna.

Minna,sest mida paremat meil ikka teha on.

kes kust elu
meie vahel otsis
salaja lasi
minu õlletopsi
vajan uusi
luule emotsioone
baarist aina
seda juurde toome
kallis sõber
ära ole kooner
Juhan
Heiti
nendega me joome
raske kanda
meie elukoorem

Kadunud veksel

Nõksutavad puusad Viru väravate vahel
karvaste meeste ootamatu ahel

Bermuda nutvad naised
Kadrioru isased

Kõik on tulnud lihaletti
koitu ja hämarikku ihaleti

Dionysost kummardasid
pangaarveid ümardasid

Priius ja lokkis nimbus
bändist rahva sekka imbus

Kodu on kaugel
meeles varavalgel

Väljakud lehtlad pargipingid
võõrad kleepuvad ukselingid

Munakivi raja Teele
kellegi suhu surus keele

Solist täitsa kreenis
mikrisse sõnu veeris

Ja mina kõige selle keskel
nagu kadunud veksel

Moderndemokraatia

Keelatud on arvamust avaldada.

Riigi Demokraatia
.
Keelatud on tõde teada.

Massimeedia Demokraatia.

Keelatud on olla ise.

Ühiskonna Demokraatia.

Keelatud on saada lisa

Töö Demokraatia

Keelatud on kõik
kui demosel puudub gratia.

Töölise meel

Tahan saada uuesti inimeseks
kelle vari oleks must,
kui kuu nilbe puudutus
lubaks lunastust.

Vaikides tahad ka sina taas,
et mu roidetagust liivaluidet
kataks rohetav aas,
kus veripunane ja tuksuv oleks peidet.

Kuid me keegi ei saa nii palju
kui tahame,
vaid harva selle,
mida vajame.

Ja kui saime,siis hingekoja vangistusest
seotud käed kogu maailma jaoks,
elada teistele ja teistest,
igavesest ajast igaveseks.

Kui selliseid poleks

Suitsetada ennast segaseks kanepist ja linnaõhust
joobuda viinast ja seksimõnust

Saada isalt karistuseks malka
käia tööl ja saada palka

Rasestada üksikuid ja lootusetuid neide
ainult vallutuseks võtta teise mehe eide

Kadestada paarikesi kurameerimas tänaval
tuigerdada sinu lagunenud aiaväraval

Veiderdada snoobide seas
käia saunas auravas hanereas

Otsida eestist elu mõtet
kasutada ajutormis valuvõtet

Lasta latti aina madalamale
saata kaarte surnud emale

Ja mis elu see oleks
kui selliseid poleks

Kas tahad olla?

Kas tahad olla mees või naine
olla tume ja võõramaine
tahad olla armastatu
ja alati olla armastatud
kas tahad uut ja paremat
tahad noort ja vanemat
olla siin ja olla seal
olla mehe peal
kas tahad kõike süüa ja juua
barbie nukke üles puua
elavhõbedas supelda
ennast nüpelda
Kas tahad olla või mitte olla
selles on küsimus.

Südametuse põhjast

Valluta mind
alluta mind
keeruta ümber
sõrme
vannu südametuse
põhjast
truudusetust
ja kasuta ära
ja kasuta veel
ja veel
ning veel
kuni isegi
hüpiknukuks
ei sobi
minu kasutu
kasutatud keha.

Tänavanurgalt

Nooruke,vaba ja huvitav,elus ja jahe,
lamab,paljas,sile ja mahe,
soojad saiad,maasikad ja vahukoor,
küll sinustki saab hoor.

Nooruke,sai oma laksu ja öösooja,
sai kellukese kaela ja higise puute,
mina sain puidust hobuse saata Trooja
täpselt enne kella kuute.

Nooruke,hoiab ja silitab,õlgu kehitab,
ringutab,haigutab,pilkab oma särasilmadega,
taevaredeleid mööda õhulosse ehitab.

Nooruke,ma ei tea sind ja kunagi ehk ei näe
enam peale tänast kallimate tunnihindadega,
kinnituseks ulatab oma pisikese käe.

Hullud

Hullud on mehed
hullud on naised
hullud on lapsed
hullud on üsas
hullud on hullumajas
hullud on koolis
hullud on tööl
Hullud on kõige hullemad
Kõige hullem olen mina.

Eesti kultuuri aed

Udutaguses aias kasvab eesti luulevõsa
millel puudub koor
puudub ka juur

ühe sõid kriitikud mutid
teise laenujänesed

üheksakümne esimesel aastal
puhus läänetuul udu
ja aeda lasti nooraednikud

nüüd on väetatud sõnnikuga maad
ja pügatud võsa

kus sinitaeva all paistmas sadu luulepungasid.

Talentide linn

Veetlev,
kuidas lehvivad neidude juuksed kevadises tuules,
kuidas levib toores,
valmiva linna hõng.

Võrratu,
kuidas kulgeb mustav asfalt,
kuidas leiab tee
noor rasta lõng.

Jalust rabav
on looduse jõudehetk kesk kogu seda melu,
on laternate all tärkav elu
Limonnaja.

Mõnus,
kui põõsa all Koplis pikutamas mees,
kui Nõmmel terroriseerimas
sarionaneerija.

Vapustav
ja kõik muud positiivsed sõnad
ja iroonia selles
talentide linnas.

Järab

Minu Tallinn
sind vaatan kõrgelt
näen säramas
sind vaatan maast
näen järamas

mu hinge.

*

Talvine kevad
sügisene suvi
kevadine talv
suvine sügis

Meie kallis ilmataat
lõpeta oma tsükkel.

Muidu lähed Wismarisse.

Minu Aeg ja Armastatu

Puhastusest tulnud pea,mis tühi migreenidest,
ma tänan,ma tänan,
nüüd astun tagasi illusioonidest
ja see lehkav Tallinna tänav
on minu värav.

Teispoolsusesse

Kallistan sind kui sõpra eluvalus,
kel lootmiseks pole alust.
Hall mantel,morn nägu,
kurblik laul,
eluhägu.

Siinpoolsuses

Materdan kõik maatasa,
sinu,enda,nemad,
metsad,linnad,külad.
Veri voolab üle aasa,
kisun teid kaasa.

Minevikku

Kus tegin esimesi samme lapsena,
mängisin kõrvenõgeseid täis liivakastis,
nägin esimese pornofilmi,
nutsin ja armastasin ja
katsin oma silmi.

Tulevikuks

Kus harrastan siivutusi ja
südametust.
Karistan süütuid ja
süüdimatuid.

Olen ja ei ole
olemas.
Vaid hoopis sinu sisse
tulemas.

Mu uus armastatu.

Haudaja

Mäletad armust õhkavat
rauda.
Mäletad viinast lehkavat
hauda.
Seda kus ma lamasin.
Nüüd kus olen ärganud,
märkasin,
sind polegi enam ootamas.
Vähemalt jätsid mulle
naelad,haamri
ja mõne laua.
Kuid seda redelit
ehitan ma siiani.
Tint,sulg,paber,
alati olid omast käest
saada.
Kirjutangi sulle
selle kirja,
et järgmisele
haudajale jäta
vähemalt
uus naine.

Väike kahjutu putukas

Ma olen väike kahjutu putukas
sinu karmis siledas haardes
olen kasvõi ussike
ämblik või
isegi vaglanäru
olen kõik mis
eales õudu tekitanud
sinu unedes
olen kõik mis
sind kunagi ärgitanud
elama
ja kui nii siis
soovin sinult ainult
ühte palvet
järgmise minu üksildase
mehe pilgu
ajal palun
lömasta mind
mu enda
õllekannuga.

Kuidas saada luuletajaks

Kerigem siis käised nüüd üles
vaadakem ette
asetagem sõrmed klaviatuurile
ja vahtigem
tasa ja targu
veel natukene
pöörakem pead
vasakule ja paremale
kui oskame
siis mõtleme
kui tahame
siis kirjutame.
Kui suutsid
oled luuletaja.
Kui raatsid
ole edasi.

Ilutu elu

Palvetaja udus ei näe paremini,kui
joodik karskust.
Ma palvetasin rasketel aegadel,kui
otsisin elust värskust.
Ei aidanud see kaasa,
ei värskusele,
ei karskusele.

Eks ikka pean olema ise ilu tegija.
Teades mind,siis
ilutu elu tegija.

Tallinn

Nukumaja on see,mida nimetan koduks
ja nukud kõik mu kaaslased,vanemad .
Nukud ka kõik mu pudulojused,
kuid sina mu nahkne kallim,
oled justkui tulnukas.
Oled mässav elukas,
lausa märter,nimeks Tallinn.
Baarist baari minust järel jäänused
ja eile kasutatud tütarde nutvad emad.
Vetetu kaev on minu vabandavaks pilguks.

Linnahalli katusel,sinna mere poole miski vilgub,
kui ma ainult poleks nii täis,
korraks .
Hetkeks ka vetetusse kaevu tilgub,
võibolla tilgub täis
korraks.

Siis näeks,see nukumaja vilgub,
see Tallinn ja mina temaga ühes.

Mulle ei meeldi

Mulle ei meeldi
kui puudub mõte ja tahe ja tuju
ja emotsioon.
Mulle ei meeldi
näha nutmas last ja kodutut ja isa
ja peeglist ennastki.
Mulle ei meeldi
kohe üldse see luuletus
mis luuleväärtuselt
on laineta meri või
soditud kirjaniku kuju.
Mulle ei meeldi
bussis teismeliste kisa ja pilgud ja vanurid
ja muidugi
lausa vihkan ma tervet kontseptsiooni
enesest kui kellestki
kriitikust.

Mõtlen ka hullates

Sadades,võibolla tuhandetes
on mõrasid,võibolla kontides,
võibolla südametes.
Nurjatuid,valelike,muidusööjaid,
ma teadsin neidki,kui ainult,
siis veidi.
Sinuga videvikus hullates
mõtlengi,kui poleks neid teisi,
poleks ka mind.
Aga mõteldes kohe üldse
ei puhka ju rind.
Siit järeldus enesele,
parem hullame edasi.

Paberita tint

Mustad on su juuksed,valge su pale,
näen siit pildilt.
Nii hale,
et paber hääbub tindilt.

Jaama taga vist tehti see,
kusagil kaugel ajas,
ma mäletan veel,
me armatsesime selles majas.

Nüüdseks sealt läbi käinud
on kuradi tosin.
Su rindu näinud
ja kuulnud siis,su sosin:
``Ma armastan sind.``

Maanteeline

Tallinn-Tartu maantee
edasi,tagasi,
veel ja veel
vahel kraavis magasin.

Kaks sõrme külmast kanged
ja kadunud prillid,
Piimjasvalged lumehanged
ja mina pillin.

Tartu-ei mäleta
Tallinn-vaid jälestan
Märtsi lõpetuseks
hakkasin maanteeliseks.

Sa said selle mehe

Sa said mu tasase kuid kurvana,
sa said selle mehe,kes eksis.
Sa said mu viha tulvana,
sa said selle,kes end peksis.

Ja nüüd lõbusamates toonides,
kord savist sind ma voolides,
lõhkusin su punsunud rinna,
igavusest istutasin südame sinna.

Igaühe elu ja armukaaslane on ta enda voolida,
kui teha seda mõeldes tulevikule.
Igaühe tahe on vihatust hoolida,
panna enda pea pakule.

Sa said selle mehe,kes kirjutas need read,
milles näha kõik mu luulevead.
Sa said selle,kes isegi ei tea,
miks end siin neab.

Eelmisel suvel

Ma nägin taevas vikerkaart,
see oli eelmine suvi,
kui kadus mu ainitine huvi
külastada sinu meelerahu saart.

Ära pea pikka viha,
me olime noored ja kohanesime,
hetke meeletuses vohasime.
See oli ainult iha.

Ära palun pikka viha pea,
oma sammud mujale sea.
Küll leiad selle mida otsid.

Aga ühte alatiseks tea,
kui häda ja vaeva trotsid,
siis meenuta mis sulle kostsin.

Vot see oli armastus

Hilisõhtu hämaruses kaks varju,
nad hiilivad nii tasahilju.
Kui saladus neil pagasina kaelas,
nad mõlemad on armuvaevas.

Neil silmad säravad kui kuu,
käed põimit kui juurdund tamm.
Ei siin aita miski muu,
kui sirge rüht ja kindel samm.

Siis altar ja kuld,
siis laatsaret ja muld.
Siis pilt ja mälestus:
Vot see oli armastus.

A / V

Ma armastasin,
sind ja teda,neid kõiki.
Ma vihkasin,
isa ja ema,neid põiki.

Ma armastasin,
elu ja surma,ainult sind.
Ma vihkasin,
valu ja turma,ainult end.

Ma armastasin,
et ei armasta sa mind.
Ma vihkasin,
et kaotasin end.

Kui sees,kui väljas,
kui täis,kui näljas,
kui üleval,kui all,
kui lips,kui sall.

On minu joomis otsuseks,
on minu poomis põhjuseks.

Sööge liha

Pane tee sooja ja jää mind ootama,
mul ei lähe kaua,
kaevan enne enda haua
ja võlla lähen rippuma.

Susi söögu siis mind,
kui ei ulata kõrgele,
võtku abiks vares vaga lind.
Aidaku mu maine keha teele.

Hea siis näha metsühiskonna täis kõhtu,
peaselt tükike hauda jätku.
Üks teene siia ilma minupoolt-
kandsin metsarahva toidulaua eest hoolt.

Eilse õhtu eri

Mu silmist paistab tuhande päikese valgus
mu mõttest imbub kadunud tsitaatide väärtus,
kui sees on kuumamas kümnete Valge pudelite vedelik,
näitan,mis on luules ja selle loojas tegelik.

Ja kui lõpuks väsib rahutu,otsiv hing,
nii,et katkise sokiga jalas ei püsi king,
otsin sooja,vaikse,räämas korteri,
kus nostalgilisel hommikul sisse libistan Porteri.

Meelemürgitusest innustatuna haaran siis koltunud paberi,
pühin sellega õlleplekid ja pärlendava lauba,
hiljem samale lehele trükin luuleks Eilse õhtu eri.
Tähistamiseks katan laua ja üksi tarbin joomiskauba.

Mind ei unustata

Pole  nuttu,pole naeru.
Pole viha,pole armastust.
Eladagi üritan vaevu,
paisates südametust.
Elada ja leppida.
Purustada ja lappida.
Teistel peab olema hea,
kaotagu ma või pea.
Teistel kes naudivad.
Teistel kes unustavad.
Mind nad valivad,
las kunagi kahetsevad.
Mind ei tarvitata.
Otsitakse ja leitakse,
vormi valatakse.
MIND EI UNUSTATA

Mingu kõik sinuga

Mingu metsad,jõed,päike,tähed.
Mingu kõik,mis väärt,
et kuulda sinu häält,
kui sina kord siit lähed.

Mingu usaldus,kui käsi su pulsil
ja surm su hingust matab.
Mingu elu surilina,mis sind katab
ja suudlus su huulil.

Viimane suits

Viimase suitsuga veedan oma üksindust,
oma viimast nutumängu.
See lõpp,mil otsin enesega lepitust,
nii nagu oli,nii ka jäägu.

Oli aasta,ei mäletagi enam,
mida kahetseda,mida tunnustada.
Ei taband surm,seni elan.
Ei viinakurat lase unustada.

Ma võitsin ja kaotasin.
Paradiisi õun oli liig kõrgel.
Mu väärtus kadus aga ootasin
oma elutee lõpusirgel.

Meie luule on vabadus,
kui taskus on tühjus.
Meie vanadus on elamus,
kui noorus on puhkus.

Paradiisi rajal

Udune kaldanõlvak säramas mu kaet silmes
vana templitipp kumamas kesk taevalaotust
Oma noore kere ja muldunud meeles
leian rohtunud raja usust.

Teele kukkunud vana läige
ratsaniku roostetanud terasest peegeldus.
Kord otsige ja seal ise käige
minu hing sellest lõpuks keeldus.

Hirm oli vali kui kõuekärgatus
salvas nagu mürkmadu
Nutsin ses valus koletus
põski kattis pisarate rodu.

Vea oma vedruvanker siia
keegi meie viimse ideloogia orja
on noaga üles korjand
tuleb Toompeale viia.

Küll Isa teab mis saab
tema ütleb mis müts,mis seeme.
Laksab lagipähe,ise koob.
Rahvale söögiks kusileeme.

Ori väljanäituseks telest
vilistades,nuttes kurtis:
Isa elab rahva verest.
Ju siis vaim tal noaga murti.

Eesti luules pole kohta
aforismidele,sotsialistidele,
nihilistidele,kommunistidele.

Isegi koeral on koht.

Tärkajad

Üsa täitus sul metslasest
aju roojatud meeletusest.
Süda mustendavast pigitiigist
võetud inimsuse alamliigist.

Tärganud esmase veatuse seemnest
ausa lapse ausas keeles
ütle valikute siht nendes
kel puudu jäänud teedest.

Pole palju vaja mõistmaks
seda mille võetud mullast
ükskord saama peaks
elulätte tuhaks.

MUinasjutt

Su kübaraga kass on jälle roojamas mu mõtteid.
Vana Alice vahib peeglist kui pesen hambaid.
Robin Hood laskmas mu unelambaid.
Lumivalguke polegi sünnis neid.

Ilustatud Tuhkatriinu ja ta vallasdaamid
Charlotte kudumas võrku mu ajus
Mu voodit katmas Kurja Nõia kaanid
Mary Poppins nugade sajus.

Kadusin jälle fantaasiatesse,
oma tavapära muinasjuttudesse.
mille mürgitanud tavaelu karakterid-
sõbrad kes nagu bakterid.

Tegematud tegevused

Rebitud roostenartsu tükk plekki,
sinuga koos astuks enesetapjate sekti,
jagaksime koos tundmuse tundmatuid hetki,
võtaksime ette kaardistamata retki.

Heidaksime katte oma varjult
leiaksime Prometheuse roiskumas kaljult
Musitseeriksime elupillidega valjult
Kooriks kibeda koore loomepajult.

Aga sa ei teeks seda

Rõõmuks

Vihkamine vihkamise rõõmuks,
sellele panustan palved.
Vihates teisi,tühjendan padrunsalved,
nende veri mu hingesõõmuks.

Massipsühhoosi rõõmuks
kulutan viimse kui mõtte.
Tulge siis ainult võtke
mu veri enda hingesõõmuks.

Koltunud paberi tindiplekiks
mu luule on kokku võetud
Ühiskonna loomeliselt käetud
on tembeldand mind häbiplekiks.