Ligineks tagantpoolt et hävitada see pinge
ta ütles ja lähenes neiule
ma oleksin takistanud
kuid pöörasin pilgu kõrvale ja kuulasin
kuulasin hommikuse kastetilga sumbumist
reformvoodi hullumeelsesse kriginasse
mis andis endast märku meie tukslevast sugutungist.
Popsutasime kõik koos köögis pigiseid konisid
ja rüüpasime pudelite settinud pakse põhjasid
arutledes läbi sündsate neidude kaotatud südameid
hõõrudes väsinud ja näinud silmi
ning vaadates neiu kaduva värskuse ja süütuse viimseid helke
koos tuhmi videviku valguse lubava tunnustusega.
See oli see mille olin lubanud sündida
ja lasknud surra
kukkuda tuhmi mütsatusega vastu parkettpõrandat
puruneda
uuesti kokku korjata oma eneseuhkuse viimsed raasud
ulatada need ajateenijale
naerda kuid elatuda edasi samadest vikerkaare otsas olevatest kullapottidest.
Noor on veel aeg ja noor on keha ja vaim
aga tunne on räsiv
ajalugu häirib ja hõõrub oma veskikive vasta mu psüühikat
näen neid kujutistena peegelpildis
auto päikesesiraval kapotil aknaklaasil ja ligunenud kollasel vihmavarjul
näen ema isa vendi õdesid sõpru sugulasi juhututtavaid naisi mehi lapsi
invaliide vaeseid rikkaid elusaid surnuid
näen sood täis kadunud hingi
taustal on torm.
Unenäod on alatised.
No comments:
Post a Comment