Me meelitasime nad enda ligi
ja sa olid vapustatud
ja mina olin vapustatud
ja nemad olid vapustatud
ja ühiskond mis endas peitnud sajandite valu
oli vapustatud
sest meelitus ja halvakspanu käivad käsikäes
nagu olnud isade surevad kehad
ja nende laste igavesti närbuvad hinged
mis annavad lootust
tulevastele Mcdonaldsi tarbekunstnikele
lootust meelitusteks.
Ja me andsime neile lootust
nagu andsime ka sulle-sa lugeja
kes adud endas ka valu mis leidunud igaveste
kuningate luuletajate kirjanike
ja teiste muiduelajate närvesöövas hingetuse sopis.
Kõik need kohtud vanglad hullumajad koolid
asutused eri liiki tarbeinimestele
mis aitavad unustada algupära ja leida vabandust kõigele
mis on seletamatu ja pühenduv
pühenduv olemusele hetkele tänasele eilsele ja homsele
pühenduv naistele meestele homodele heteroseksuaalsetele
biseksuaalsetele
fetišitele
pühenduv sest pühenduv on alatine
pühenduv sest pühenduv on muutuv.
Kuidas saame me leida mida pole võimalik
kuidas saame me armastada mida pole olemas
kuidas kuidas kui kõik on toodud nähtavale
igatsevate emade isade ja vendade salasahtlites
mis karjuvad pimeduse järele
kurbuse järele
võibolla isegi õnne järele
kuidas saame me olla olemas
kui olemine on keelatud institutsioonide valitseva loomuse tõttu.
Aga me oleme
kannatame ja loodame
sest mida paremat see pakkuda suudaks
see närune taskurätt mu taskus
suitsupakk laual ja pudel su ulatavas käes
kommunismi igatsev vene naisterahvas
karjumas eesti televisioonis ainukeelsuse põhimõtete üle
isegi tema kes elab teadmatuses ja postsurmas
mõistab et peab võitlema iseenda eest.
Võitleme kõik oma sõnade tegude ja varjatud salaunelmate eest
oma igatsuste ja keeldude eest
oma juhuste eest
võitleme olles teel
alati teel sest olles teel võitleme me seisukohtade eest.
Saatana ja Jumala karjuvate pilkude kõrvale
võiks ju ka pakkuda paar lahket ja mitte tabamata imet
sest meie juttude luuletuste ja kirjatükkide peategelasteks oleme ju alati me ise
ja need kriitikud muidusööjad ning niisama tegijad
võivad rääkida oma tühiseid kadetsevaid sõnu
kurtidele kõrvadele
mille vaigustes karvakestes on tuulte vallatlev embus
embus mis naudib samu hetki ja tundeid mida ka meie
meie meie meie
kõik meie kes tahame olla
ja olema me peame.
No comments:
Post a Comment