Hilisõhtu hämaruses kaks varju,
nad hiilivad nii tasahilju.
Kui saladus neil pagasina kaelas,
nad mõlemad on armuvaevas.
Neil silmad säravad kui kuu,
käed põimit kui juurdund tamm.
Ei siin aita miski muu,
kui sirge rüht ja kindel samm.
Siis altar ja kuld,
siis laatsaret ja muld.
Siis pilt ja mälestus:
Vot see oli armastus.
No comments:
Post a Comment