Kuis vedada oma eluvankrit mööda munakivi radu,
näha vestlemas inimsummas armunuid
ja saagu osaks neil happesadu,
et kataks muld nende luid.
Ja halvemaks ei peaks seda tundemängu
kus hea on halb ja halb on hea.
Kord vanana jääme kängu
ja raskeks muutub meie pea.
Siis meenutuse varjust ligineb valgusvihk,
ärkamine enne alguse lõppu,
et tühjaks jäänud armupihk,
hoolivusest pole kippu ega kõppu.
Oma kaissu võtame meetrite sügavuses
kirstu pehme baldahhiini.
Kõigi neidude valimatud lubadused
meid kummitavad siingi.
No comments:
Post a Comment