kui vallas-asja mõnu,
näod teleri ekraanil, Louvre’s,
naise muutuvad pilgud,
kui teda oled juba vaadanud,
vaadanud pea viis tundi silma,
peegeldumas udukogud, Tamarind,
üksildased poisi-hetked, kaitsetu,
aheldatud Prometheus, igavene tuli,
aga nüüd on suure vaikuse tund…,
hoia mind hoolega,
vaata veel veidi…,
ta kutsub sind lendlema, nagu
hõbedane rästas, noka
vahel piirituse kett, loetud helmed,
kui häbelik on mehe süda…,
see kompab sohu lilledega,
nagu kombitsatega võlur,
ta mäletab oma tulevikku,
koos sinuga,
veel veidi…, kuni kannatuse minut
on kannatlikkuse trooniruum,
ta asetanud su ette padja,
sellele võid kujutleda tundeid,
läbimas viite pistet, kuldtikand,
tulevane ema, mõistmatu,
kes ei karda vahele jätta,
nüüd saad võtta käe…, ja tema,
ning kauaks ununeda ära,
Mild Orange - What’s Your Fire?…,
siis panna tühi sõna su kulmudele,
vaadata neid tantsimas,
mõnda tühja tüüni, lootusetus,
sest lootus on metsa tapja,
puude lehed on kohe tulemas,
mõrkjad ojaveed, pruunid mineraalid,
aromaatsed õhtud kui raamat käes,
mõni armastuskiri sõbrale,
sinu võluva noka vahel…,
tore inimene,
naitusime hingega,
maailm küsis kaasa, kallis maailm…,
kalliks saanud, ta harjutab veel sõnu,
sõnu mis kutsuks tantsima,
osa on veel lukus, tabad kõik puru,
puru veel sund millega nad…, vist,
igatsevad igavikku, kuid videvik -
see tuleb algusena, Tartu tänavatel,
kui näed teda mööda hõljumas,
valged suled õlgadel,
must see miski,
ta kadus vihma ja roo müha sees,
koduse manna ja moosiga,
üksildase rõõmuhõiske viirul,
kui silitasin puude krobelist nahka,
ta nägi seda…, ja küsis kaasa.
No comments:
Post a Comment