varjud manavad sõelalt hõbe-tonte,
nende vetruvad jalad on võõrad,
aga meie sinuga kõnnime libedatel kividel,
sammal ja putk kasvamas läbi vahede,
nagu hing mis püüab esimest päikest,
nagu mina sinu puudutuse poole,
kõrvad mis kuulnud valede koole,
kui koolnud jäänud pikkade ninadega,
sest tuli mis puudutab igavikku,
see on su iha ja võlu, see elu, see mõnu,
kui keha mis kuulunud vabaduse merre,
las ma ujun su poole, kõik on millestki,
siis tuleb tuleviku tugev tuhu,
ütleb lõõgastu, et võtta sind vastu,
ma loen pehmuse minuteid,
neil on looduse lõhn, nad virgatsid,
panin käe su kõhule, lisasin härda tunde,
kui nüüdki avaneb maailma süda,
siis jääbki ta avatuks, tänulikkus,
ma tulen su poole, sina keda olen küsinud.
No comments:
Post a Comment