Alleia

Nüüd ma siis sulen silmad, 

kui alaline poodu, tsip-tsip,

nad lasknud noole lendu,

me panime käed ette, 

see pole maailma süda,

kui ahvid - 

pead laksutama lõugu,

tigudel on koda, näed,

söövad juba halla-õunu,

veel on jäänud 

tuhast tulemise tundi,

kui metsast ulg mis kutsub

koju tagasi me hundid.

*

Sa pole, vist öeldi,

martsipani maias nägu,

videviku keevaline torm,

kui sõrmust näen, tean hukku,

kui armastan, ma igaveseks nukkun,

nad kaevavad mu hinge auku,

need musta ratsu paljad…,

tema tegi lapse paljalt tulega,

me raud on tehtud sõjamänguks,

ma sõjard iga nurga pealt,

näed tulevadki koju viima,

planeete ükshaaval loendades,

kui laps kes näinud esmakordselt tähti,

kui vari keda viimast korda nähti.

*

Paljalt vaevata saab sulanduda ühte,

kui vajad mõistmist, anna aega,

ta tuleb püssirohuta, tuleb hingega,

siis võtab salajase…, (ei ma ütle),

ta tuleb ja ei mõtle.