Lahvatajatele

Kõik pooletoobised elud, need elatud,

mis maskidena kannelüürne taju,

kui vaatasin su voogamist,

must kärestik saanud alguse peast,

silmad nagu kasvav kuu,

huultel igaviku lubadus, see punane,

ta tuleviku tundmused, nende seeme,

keegi korjas sidruneid aias,

naeratas kaskedele, viskas leiba

linnukestele, kõneles nähtamatust kiites,

tema suhtes olin veendunud,

nagu vaseliinne lummus,

kõrvad eeslina kikkis, limonaad aialaual,

aeg silindrina, peenutseva universumi 

kaua-kudev laps, ma soovisin teda.

+

Et meie vahvus pole närtsivat,

kui saladus mis tulnud ilmsiks,

meelelise asemel süda, jumalanna,

ta luigekaela kiidan suudlustega,

peatuskoht tulevik, me allikal istuda on hea,

sealt leiad kõiki liike ja vorme ja…,

siis annab kiiduväärt kuid kiitust ei küsi,

naeratab pärlitena hammastega, 

puudutab erutunud kohti, leebub,

enese ees ta tõuseb kikivarvukile,

kordi ja veel ta viskab salgud üle õla,

me näeme peagi…, mu kallis.