me naeratame kevadet, jalul,
kui õhtu kutsub lauluga,
su peenikeste säärte ilu,
ma kannan kuud, ta nägu,
su ilu tuli taeva mõõtu tähega,
ei vaevakaski kasva sinu hoovil,
ei puututa siin ühtki puud,
su lastel floora nimed,
ma fauna, kes kolisenud pimeduses,
kabjad vastu potiservi,
aastad toonud puhtaid ilmu,
silmad kaevu-unistustena,
nad vaatasid kaugust,
nagu vana sõpra,
nad vaatasid kaugust.
No comments:
Post a Comment