Salamander

ESIMENE OSA

TULI * * *

Mida tuli mulle õpetas:

vaata, ära mängi!...,

näha salamandrit,

kes paneb leegi...,

me viskasime tarkuse teri.

*

Linnuke kelle sabasuled,

need olid põlenud,

ta veetis oma päevi puuris…,

mis hullem - vähetuntud mehe puuris.

*

Ma kaalusin hinge,

sellel puudu tuli,

kui pole peremeest, ei haugu,

nähtav ja…, mis siingi luksuslik -

nähtamatu.

TEINE OSA

KODU * * * *

Lapsed mängisid trepil,

nende jalad olid kärnas,

kui koorik, siis kooritud,

küünealused mustad,

kohe saab pannkooke…,

mustikamoosiga.

*

Sealt ilmusid vanad,

väsinud ja vanad,

silmad selged kui kaevuvesi,

taevasinised silmad,

kaevust, mille seinad,

need varisenud kokku.

*

Aga urisejad laksutavad lõugu,

kui Aleksandria lõvi,

vanad köited torni ja sadama vahel,

igatsused, söömas meie lapsi,

neelamas meie veini,

valutamas kodudes.

*

…, sa ei pane plaastrit allikale…,

suvi mis võttis jalad alt,

kohe on ta siin…, 

kaabutab ringi…, va tulinahk,

kodu on neli seina,

üle ühe südame…,

tuksumas rütmi.

KOLMAS OSA

VANKER * *

Väike aga vapper, 

sihvakas teine,

silmad olid tähed,

unistused mis löödud kokku,

Strange Diamonds (laul oli selline),

-

aga ahtad zoofaagid,

nad vallutanud maailma,

.

.

.

räägivad vaimudega,

kuldketid kaelas, woe is me,

-

tulemas on vürtsid…, liivad,

kodu lõhnab kloori järgi,

vanker on ukse ees,

ajalugu armastab võitjaid.

*

Ta ütles…, see naine pesu väel:

Kas sa salamandri tarkust tead?…,

ja hilpas minu poole…