pahur silm, nüüd leebub
kuuma tassi teega, hibiskus,
siis õitseb südames üks vürts,
õitseb ja puudutab helisevaid keeli,
kristalli mis peegeldanud…,
ta tuli punases, see valge-naha-kandja,
kui hooletuna näides hoolis rohkem,
siniste surmakaljude vänge hommik,
raputanud kadunud hingi,
ta jalga pani kingi, mõeldes sinust,
õues kirmetis, aknad härmas,
hall on olla aja vahel, ruumitus,
kui ruumis pole teda,
ta vandumata pale, mis moodi
lõhnab roosi mahl, arborist
teab ütelda, sa võta üks ja
liida teine, küll Aadamale külla
läheb küljeluu, tugevam kui tamm,
iidseim kui singulaarsus,
musta muret hoolega,
siis saab kohvi koorega, mekutatud,
viskasime aknast välja,
keetsime suure kannu teed,
teed kui lõpmata keed, pind,
sest tuli magas sügaval, sinine,
seal roosidega tassis, kui
armastan ma sind.
No comments:
Post a Comment