Kui vana, mu sulane hing,
ta närind tolmu mu juurikatelt,
pildund Oppenheimerina pomme,
Napoleonina eksiilis, armastuses pettund,
ta oli jumal-mängus keevaline ettur,
näed taas sööb salakaval nägu,
põsed armilised, kas tead kust sain?…,
ta küsib hooletult, ise hoolides,
pettund päästja, kes kedagi ei saa päästetud,
ta ullus, jah, just nimelt ilma h-ta,
kui mägi ei tule Muhamedi juurde,
läheb Muhamed mäe juurde,
pagan neid võtku, meil pole mägesidki,
kopsuhaiguseidki mine või Kaasanisse ravima,
kurat, sedagi ei võta saada, piirid kinni…,
kes sa selline oled, et kinni-lahti,
lubatud ja lubamatu, nähtamatu nööritõmbaja,
olen siin ja praegu, seal ja eile,
selleks, et homne,
aga kui kuninglik siis sinu hing,
lahti löödud ja pikkade mustade juustega,
näinud tähevööde ilu, kandnud seda endaga,
kandnud seda kaasas, toonud selle kingiks,
meie altareil pole ilusaid tulesid,
pole eksootilisi taimi ja püha-poisse,
pole magusaid nektareid ega kullast büste,
veel pole värvilisi toite ja viirukeid,
pole küünlaid ega küünlavaha ega suitsu,
pole kustumise kirbust,
meie altar on vabadus.
*
Sina võid mõistatada olemise viite vilja,
mõistatada end või surnuks,
hinge tea võimaluste kirkuses,
tema piiritus rõõmus, sügavaimas ilus,
kui aga tuleb suur ja udu,
tuleb salamisi vankril, Pääru nägu ees,
võta ühte ja viska teist,
algab kartuli-tegu ja tegusid on meil tarvis,
neid ei salga rahva suu ega laida rindujad,
sa mõtle lapsi võ?…, ma ei mõtsi,
ma aiva palu, mul mõtted on teise naise talu,
see kes tuli peale esimest, kolmat,
kurat neljatki, ma kaua olen kudend,
hing see hommikul, kui piima pole,
vihmaga tehtud puder, kaerata,
kusagil on kauge ja on kaua,
kui kauge ja kui kaua,
siin on mõtestamise kurjakuulutav,
selle mõtte vahune raas, juba kustund,
hing on südamesse augu teinud,
sealt ta piilub tuhande silma,
ainult ühe suuga, minu häälega,
kujuta nüüd ette Tom Waitsi,
bluus ja suured sinised toasussid,
suits ees ja lõbus ving, vingemgi,
kui kohe tuleb lõpp, siis alguski,
nõnna kasvab rohulible,
mu hing kui sulane selle noppind,
ma rohelise kastekannuna usun,
et pühapäeval näen teda taas,
vanaema õunapuu all, sõnnikus,
kui algand teisi aegu,
nüüd aga oleme…,
vaikselt, mu sõber.
