...muide taotluslikke andameid ei räsi, ta ütles,
väsimusest kokku murdes käsi,
et seitset soovi hommikuti soovi, ja siiski,
keeldudest hoolimata elada sa proovi,
nägin välja tahumatu ealeski-ei-vannu-hella,
nagamannilik noore vimma vits,
nüüd tundemäng on löönud kella, sa vana lits,
kui tuisku takistada ülevalt sa proovi,
ei kellestki see jumal-vänt siin ilmas hooli,
sa ise ilu tegija, mul isa juba ingliks loodi,
*
neid ingleid tikutulega,
kui musti mõtteid
musta murena,
seal vabakäigu vangi hallis,
tal oli keegi liiga kallis,
nüüd lapsemeeli kõdit hargis,
kui ville loendand ükshaaval kokku,
nad Toompeal said kõik...,
tankist tehti pildijuppe,
oh elu, kui vaid vajutaks su nuppe,
*
tulevik tuli õnne tähe all, saunamajad,
Annelinna horoskoop, maine kuldam,
siis päästeti vabadusi ja toodi uusi tulevikke,
nüüd küsime, mida veel? mida järgmiseks?
lapsed on suured, juba suured lapsed,
kes teevad teisi suuri, väga suuri lapsi,
kevad kutsus Mai nime, jahedad tuuled,
tolm lendlemas üle südamega linna,
kivikatused ja valed, õhtud ripsmelennu kaugusel,
keerutamas, linnutamas suuri ootusi,
ajad, nagu ajad ikka, reaalsus kõhetu,
pidev vaba-valla-voli, ei täna mitte,
täna me veel ei koli,
homne kostab: pidevuse...,
*
sündisime kõik, kui veel oli pime, näotu,
see valik valme, mis ette antud söödaks,
nagu tapamaja viimane emis, kaunis,
kui lõppu ainult haamriga löödaks,
keris, jah, keris, kui kive Taadu hoovilt korjas,
neid raudkive, jah, ma teadsi,
nüüd saunas nüpeldab ta kortsus rõõmu,
nahk mis näinud maailma,
ja maailm mis näinud nahka ka,
*
kui kõiki kingitusi võtta kingitusena,
kui südant murtud siiu haisu ja labidaga,
laps, kui võtab vanemate rolli,
ei paha tunne, hirmu isand,
söönud ninakolli,
mängind lolli,
et peita vägevust ja imet,
*
eile nägin vapraid mehi, nad seisid katustel,
neil olid rakmed ja kollased vestid
ja nad olid ilusad,
nagu tolmused isandad,
vaatlemas oma kuningriigi piire,
jälgimas lõvidena oma karja,
karjumas vulgaarsusi, roppusi,
selle kaunimal viisil,
kuldsed eesti hõimu lakid lehvimas
karges põhjamaa tuules,
Holland oli kaugel, sadamad Rotterdamis
viskasid hebemeid, uputatud sõjalaevu,
Maailma Väravad on lahti,
euroopa kutsub ja kutsub karjega,
aga siin põhjamaa pärl ja sellel pärlil
ühed pisikesed aga vaprad mehed,
kollased vestid seljas ja rakmed küljes,
nad seisid katustel ja nad olid ilusad,
*
tundsin naisi Aadamast peale,
küljeluu välja arvata,
seda niigi,
siis mõtlesin neid välja,
sünnitasin merevahust ja vaigukohinast,
ma pärit olin Kohilast, kapaga,
kui vanat vänta meeles pea,
kel kiitsaka rümba küljes tark pea,
liiga tark, liialt teab,
nüüd kannan kassi õlul,
*
elasime üks päev korraga, nii väideti sõjakisas,
amatsoonne üle-aisa-vise, vis-a-vis,
nüüd nüüdisaegne suhtemudel,
kõik kaardid lausa letti löö, sul on aega, EI,
aeh, aeg sai läbi,
palun järgmine,
*
aastaajad on siin mudased,
nende ääred kõik kantis,
Lermontovi Meie aja kangelast,
lugesin kui ronge veel näppudega kätte ei saand,
vaatlesin kurva muusika saatel lapse meeli,
suurte siniste vagunite akendes loksus vesi,
talved olid külmad, külmad koduteed,
suits tuli ahjust ja läks ahju,
pikad unetud ööd, ilus oli, valus kah,
teadsin tulevikul on minu nimi,
lahke ja suure naeratava suuga,
teistest ees, kohe väga, väga pika puuga,
nüüd seisan teiste seas, kõrval,
pehmed peod, lõigut ilmi,
ma õrnalt katsin oma silmi,
nad liialt säravad, need minu inimesed,
nad head, kel kõik need vead,
nagu Meduusala, tal madujad pead,
*
ükskord algab tume tunne, sealt särab miskit...,
ta suigutab sind elamise unne,
nad juba võtnud sealt, kibe, kibe,
kui suudlen sind hoolivuse suule, huuled mis...,
laengust ei väsi, ta hoidis minu käsi,
sa kuuled vist liialt..., ei ealeski ei väsi
ta kandmast oma risti,
ja hoidmast minu käsi,
*
tugev luuletaja ei pea olema tugev luuletaja,
ta peab olema keegi, mitte-keegi,
ajaloo valutav kand, vill sellel,
udutav veimevakk ja keder, lina mis leotamata,
kratt mis ehitamata, aga võimalus selle tarvis,
tugev luuletaja ei tea millal lõpetada,
ta on alguse karvane käsi, kole öö kui ihu on imelik,
tugev tunne alakõhus, tugevam tunne kubemes,
see jõnks enne suguakti,
ta loonud enesega pakti,
siugjas tagajalatunne,
kui langeb shriftide ja minusklite
kurdavasse munga-unne,
*
elu on ilus, ilm on ilus,
pagana ilus on elada,
sellest me veel räägime!
